Peale Prantsuse - Guajaanast tagasitulekut oli natuke aega rahu majas, aga viimase poole aasta jooksul on mu mõtted liikunud korduvalt kuskile piiri taha. Eriti intensiivsed olid need mineku mõtted bussisõitudel Tallinnasse. Ühel taaskordsel bussisõidul otsustasin ma kindlalt ära, et nüüd aitab ... kooli saab ju natukeseks tahaplaanile lükata ning muid kohustusi nagu ei ole, minek. Otsus oli selleks hetkeks juba tehtud ning nii hakkasid mu mõtted üha kiiremini liikuma mineku osas.
Tänase seisuga on mul ostetud lennukipiletid ja minek on kindel. Päris viimase hetkeni polnud ma veel kindel, et ma tõesti lähengi. Küll oli mul kahtlusi viisaga ... oli vaja teha kopsuröntgen ja siis oodataoodataoodata. Peale positiivset vastust UM migratsiooniametilt minu viisataotlusele, tundus kõik juba palju ilusam. Luba oli antud. Pileteid ostes läksid silmad märjaks ja tunne oli sees kuidagi .... veider. Nii palju emotsioone korraga sees keerlemas. Praeguse hetkeni pole mulle vist päris hästi kohale jõudnud kogu see asi. Samas on mul veel 2 kuud Eestis aega seda asja seedida.
Näeme veel enne minekut :)
No comments:
Post a Comment