Viimane nädal enne minekut muutus eriti intensiivseks. Kõik oli ütlemata tore ja vahva, aga intensiivne. Istun Riia lennujaamas ja pole veel päris kohale jõudnud kogu see värk. Kõht on ka tühi, sest hommikul ei läinud peale paari ampsu jogurti mitte midagi sisse ... iiveldas parasjagu. Oooo kui ma vaid Istanbuli jõuan ... kana kebab ja kohe.
Olen kirjutamisega veid roostes, aga ma paranen :-)
------------------------------------------------------------
Lennud olid kõik ilusti õigeaegsed ja ok'd. Küll aga pole ma enam nii he's vormis et saaksin lennukis ugasvasendis magada. Sellel korral oli kaasas isegi kaelapadi, aga uni oli nigel ikagi. Kõige hulle oli see, et põlved hakkasid kergelt valutama. Ehk need järgmised 10 tunnised lenud on mugavamad ja olek ei ole nii ärev enam.
Istanbul oli ikka midagi ootamatut minu jaoks. Autod signaalitavad pidevalt, rahvast on palju, kõik sebivad ringi ja karjuvad, prügi on maas...kuigi ma ju teadsin, et see nii on. Ehk hommikul valges on pilt ilusam. Kui hostelisse jõudsin siis juba hämardus ja oma jalutuskäigu tegin lühikese...ei taha üksi pimedatel Istanbuli tänavatel koose... juba näitasid türgi mehed, et nad on teist laadi kui eesti mehed :D
Suurlinnad pole vist lihtsalt minu jaoks...tunnen ennast ahistatuna. Ju on asi puhtalt minus. Täna tegi õhtuse olemise märgatavalt paremaks kana kebab :-) Homme ehk samutu. Kuigi minu liiride hulk vähenes ootamatult kui tulu välja, et hosteli eest pidin sulas maksma. Tuleb siis hommikusöögi ajal kõht täis pugida, et kõht oleks täis kuni imeline Malaysian Air mulle süüa pakub.
Hetkel istun hosteli puhkeruumis ja varsti tahaks juba magama ära minna.
Ahjaa sooja on siin 25 ringis :-)
nii põnev. ära pabista, kõik läheb kindlasti hästi!
ReplyDelete