Veider päev

Öö oli taaskord segane ... ärkasin näiteks kella 2 ajal üles ja vähkresin tund aega voodis. Lõpuks kella 7 ajal tulin üles. Hommikul juba oli veider olla. Kuskil 11 ajal mõtlesin, et proovin ikka ühe uinaku teha enne linna minekut. Sees nii vastikult iiveldas ja siis ma rääkisin ise endaga asjad selgeks. Päevad on nii segased, et ei saa enam aru et mis on uni ja mis tegelikkus. Ei tea ka kui loetav see blogi teile on :-)

Igatahes peale uinakut oli kõik juba palju parem. Käisime Lucieniga telefoni poes ja ostsin endale sim kaardi. Minu kohalik number on nüüdsest 0211833886. Sellele käib mingi kood ette ka kui Eestist helistada, aga seda ma ei tea. Kui keegi teab, siis kirjutage kommentaaridesse. Kogu numbri asja eest pidin maksma ~33 euri. Selle sees siis esimesel kuul kuni 5000 (jah, tuhat) sõnumit ja laadisin ka natuke rääkimiseks raha kaardile. Kuna sõnumid on siin odavamad, siis nad enamjaolt saadavadki sõnumeid omavahel. Igatahes number käes ja eks näis millal ma oma nr meelde suudan jätta lõpuks. Minu eesti nr'le ärge väga midagi kirjutage, saatke parem meil vms.

Läksin rongiga linna. Pilet kuskil 2 euri ringis ja sõit kuskil 15 minti. Kuna pidin rongi pea pool tundi ootama, siis kuulasin kohalikke raadiojaamasid. Leidsin ühe eriti hea rocki hõngulise jaama, kus lastakse nii uuemat kui ka vanemat muusikat ning saatejuhtide jutt on hea. Pealegi tuleb see inglise keele kuulamine kasuks ... saan ennast rääkides kindlamini tunda. Bitomarti peatusesse jõudes avastasin ennast Aucklandi pilvelõhkujate kõrvalt, meenutas natuke Tallinnat. Linn on iseenesest väga künklik ja minu kahetunnine jalutuskäik oli paras koormus. Lisaks kõigele muule olin endale valed riided selga toppinud. Kodust väljudes tundus jahe ja tuuline, aga kui kesklinna jõudsin sain aru, et matkasaapas ja pikad tumedad püksid on ikka liig mis liig. Muide linnapilti vaadates näeb väga erinevaid riietumisstiile. Nö trend tundub neil ikka väga vaba olevat...happy me :-) . Näiteks kõnnib üks tõeline suvitaja plätude ja lühikeste pükste ja maikaga. Seejärel näed aga inimest suure sulejopega. 4 aastaaega ühes päevas on tõesti võmalik. Isegi veel kohanen selle kliimaga ... olen ju alles 2 päeva siin olnud. Hetkel voodis blogi kirjutades on vanaema kootud villased sokid jalas :-) . Kohaliku lehe andmetel tuleb aga varsti korralikult soe suvi. Nüüd läksin küll teemast natuke kaugele. Igatahes jalutasin linnas ringi ja otsustasin seda ilma kaardita teha alguses. Minu arvates saab siis rohkem ümbrusele keskenduda. Tahtsin ka nende SkyTowerit külastada, aga kuna see oli osaliselt remondis, siis otsustasin selle järgmiseks korraks jätta. Lõpuks läksin aucklandi üllikooli parki, kus oli vähem rahvast kui teistes parkides. Sain seal mõnusalt pikutada ja kõik oma mõted paika mõelda. Ühel hetkel tundsin füüsiliselt, et hakkas palju kergem. Kurat, nii palju on ikka mõtlemises kinni. Ühel hetkel hakkasin kodu poole sättima, otsustasin bussiga liikuda. Bussijaama inimesed olid taaskord väga toredad ja abivalmid. Bussisõit oli hinna poolest sama mis rong, aga sõit kestis kauem. Proovisin küll alguses kaardi peal näpuga järge pidada, aga ühel hetkel ei saanud enam aru, et kus ma olen. Bussijuht oli aga lahke ja seletas mulle ära, et kus ma pean maha minema. Käisin ja ostsin pererahvale pudeli veini...niigi on imelik...elan nagu 5 tärni hotellis, ise midagi ei tee. Õhtusöögi ajal ütles Robin, et ma lõpetaks nende veinide ostmise või ta vähemalt näitab mulle ühe odava poe kätte.

Peale õhtusööki vaatasin netist töökuulutusi ja salvestasin endale igasuguseid erinevaid. Võiks vabalt mingiks ajaks veel Aucklandi jääda, aga kui leian mingi istanduse töö, siis võtaks kindlasti selle. Paar istanduse tööd leidsin, hakkan neile täna helistama.

Magama läksin heade mõtetega ja olin päevasest jalutusest täitsa väsinud. Öökapil oli ka üks kerge unerohi, aga ei pidanudki seda kasutama.