Auckland ... lõpuks kohal

Hetki ja emotsioone on palju olnud...proovin neid nüüd kuidagi enne magama minekut kokku võtta. Hetkel on minul kolmapäeva õhtu ja kell on 10.

Alustame siis:
Mulle meeldis Istanbulist ära saada. Pidin küll pikalt lennujaamas erinevates sabades seisma, aga selle seismise sai lennukis küllaga tasa teha. Lend Kuala Lumpurisse oli 10 tundi pikk. Selle aja jooksul sai hästi süüa vähe liikuda ja ohtralt erinevaid seriaale vaadata. Magamisega oli keeruline ... und küll oli, aga põlved hakkasid valutama ja segasid muidu mugavates asendites magamist. Lennu tipphetk oli kuskil 4 tundi enne maandumist, kui üks tüüp oli ennast tasuta joogist maani täis lakkunud ja hakkas karjuma. Meeskond võttis ta kuidagi rajalt maha ja rahustas teda, aga kogu värk kestis kuskil pool tundi...ebameeldiv olukord igatahes.
Lõpuks jõudsin oma  viimasesse vahepeatusesse. Aucklandi lend lükkus algul tund aega edasi ja siis veel natuke ...lõpuks pidi Lucien mind pea 2 tundi lennujaamas ootama. See oli nii armas, et ta mulle vastu tuli ... käes silt "Kia ora, Liisa Pollumaa. Tere tulemast". Parklas tahtsin ma muidugi juhi poolele istuda ... neil siin ju asjad tagurpidi. Jõudsime koju peale 2 öösel ja selleks ajaks teised juba magasid. Robinil (pereema) pidi hommikul vara töö olema ja perepoeg George magas ennast tulevaks eksamiks välja. Meie aga Lucieniga jõime tassikese teed ja siis ma sain üle pika aja pikali visata.
Tuba näeb mul hetkel välja selline:
Voodi oli isegi mingi süsteemiga soojaks aetud ja puha.

Uni oli eriti sügav...lõpuks ärkasin kell 12 alles. Robin oli tööle läinud juba. Lucieni tehtud imelist hommikusööki sõime koos Georgiga. Kuna Lucienil oli vaba päev, siis otsustas ta sisustada ta minu toimetamistega :-)  Läksime linna. Kõigepealt läksime Edeni mäe (196 m) otsa, kust avanes hea vaade kogu linnale:
Auckland on rajatud 50le vulkaanile muide.
Seejärel suundusime panka, et mulle konto avada. Väga hea teenindus ... eesti klienditeenindajatel oleks sellest paljugi õppida. Sain kätte oma ilusa pangakaardi. Vat kui asjalik algus :-)  Seejärel adapter, et saaksin oma elektroonikat laadida. Lõpuks poodi ... toiduasjad ja päikesekreem. Muide siinses lehes on eraldi väike rubriik selle kohta, et mis kellaaegadel tuleb päeva jooksul kindlasti päikesekreemi kasutada.

Koju jõudes kohtusin lõpuks ka Robiniga, tänu kellele mu UM reis nii imelise alguse sai. Jutuotsa leidmine oli imelihtne. Alustasime valge veiniga ja ajasime juttu kuni õhtusöök valmis. Ühel hetkel liitusid meiega ka Robini isa ja õde. Kõik ütlemata toredad inimesed. Juttu jätkus kauemaks :-) .

Õhtusöögist kirjutan homme lähemalt, kui olen kõik oma mõtetest läbi lasknud.