Maakera kumerus

Laupäevane päev algas sellega, et trgin kodustrga ühe õhtuse skaibitamise. Just just...minul kell 9 hommikul ja neil kell 10 õhtul. Väga veider oli ... mina jõin oma hommikust teed ja nemad sättisid juba magama. Niiet head skaipimise aega on suhteliselt raske leida.
Esimene skaipimine kodustega oli mõnus ja kordades lihtsam kui Guajaanas olles ... seal mul ikka lõug värises kui helistasime :-)

Laupäeva hommik oli vihmane... olin kodune ja vaatasin netis veel erinevaid tööpakkumisi. Tervet päeva ei taha aga toas passida ja siis ma sättisin ennast kahe vihmahoo vahel linna. Jalutasin läbi selle imelise farmi/pargi, mille nimi on One Tree Hill. Nautisin ümbrust ja seda vihmajärgset lõhna...kõik on nii värske. Tänu suurtele puudele sain ka vihma eest varju hoida. Kõige suurema vihma osaliseks sain foori taga seistes...kurjam, neil on fooridel alles pikad tsüklid. Jalutasin rongipeatusesse ja siis tulu välja, et sellel nädalavahetusel rongid ei sõida...remont. Õnneks pandi selleks ajaks käima ronge asendavad bussiliinid. Tegelikult ei olnud see bussipeatus rongipeatusest üldse kaugel, aga kuna ma kõndisin peatust otsides pikalt vales suunas, siis lõpuks sai jälle ohtralt kõnnitud. Vales suunas läksin sellepärast, et ma pole endiselt veel selle tagurpidi liiklusega harjunud. Jalgsi liikumine on ka veel keeruline ja autot ei rendi veel niipea :-) . Lõpuks sain bussiga linna. Läksin taas krsklinnas maha ja seadsin sellel korral oma sammud Aucklandi muuseumi ja seda ümbritseva pargi suunas. Park on ise 80 hektarit suur nings seal on spordiväljakuid, skulptuure, talveaed ja ohtralt väikseid jalutusradasid. Viimaseid mööda ekslesin täitsa tükk aega. Niiskus, taimestik, päike ja vee vulin meenutasid mulle pidevalt Prantsuse Guajaana kodumetsa. Suureks erinevseks see, et siin ei ole väga mingeid loomi. Linnud küll laulavad (imeilusalt) aga loomi pole näha. Mööda neid pisikesi radu võiks päevad läbi jalutada. Lisaks on neil ohtralt pinke, Kuskil saab jalgu puhata ja vaadet nautida. Pinkide asetus ei ole õnneks klassikaline ... s.t. et need ei ole teeradade ääres suunaga teele. Need on hoopis kuskil teest eemal, puu all näiteks. Kasutasin neid pinke korduvalt. Hästi läbimõeldud värk. Lõpuks jõudsin talveaeda, mis oli imeilus. Palju õitsvaid lilli. Orhideesid oli palju... Sirka, tegin sulle mõeldes lillepilte ka :-) . Jalutasin ka läbi sõnajalgade osa, kus oli palju erinevaid liike välja toodud. Aucklandi muuseumisse lõpuks ei läinudki, sest kui ma sinna jõudsin, siis oli tund aega sulgemiseni jäänud ja selle ajaga poleks saanud rahuikult süveneda. Huvitav ol see, et piletit ei pidanud ostma...raha nö annetamine oli vabatahtlik.
Lõpuks suundusin bussiga koju ja sellel korral teadsin juba täpselt, et kus  ma pean maha minema.
Kodus ootas mind Robin veiniklaasi ja õhtusöögiga. Lucien oli tööl ja George väljas, niiet õhtustasime kahekesi. Ajasime maast ja ilmast juttu. Näiteks üks huvitav asi mis on siin võrreldes Eestiga täiesti teistmoodi on matused ja kõik sellega seonduv. Esiteks kui inimene sureb, siis on surnukeha kuni nädal aega kodus, et inimesed saaksid tulla ja lahkunuga hüvasti jätta. Tegelikult on see päris hea viis, kuigi alguses tundub väga võõras. See on muide maooride komme lahkunuga hüvasti jätta ja üha rohkem inimesi talitab niiviisi. Lõpuks surnukeha tuhastatakse ja puistatakse laial sinna, kuhu hing vaid ihkab, kasvõi ookeanisse või linnaparki. Surnuaiad kui sellised on neil väikesed ja vanad. Enamjaolt matmisi klassikalises mõttes enam ei tehtagi. Meie komme jõuluõhtul surnuaias käia tundus Robinile väga võõras.

Taaskord väga tore päev.