Kuna terve päev oli meie jaoks vaba, siis kasutasime võimalust ja plaanisime terve päeva rannas veeta. Oleks võinud ju kaua magada vabal päeval, aga ei :-) . Olime juba 8 ajal üleval. Hommikune uimerdsmine võttis aega nagu ikka, aga juba 11 ajal olime enamvähem valmis liikuma. Haarasime jõululauast ülejäänud sööki lõunaks kaasa ja asusime teele. Seltskond nagu ikka mina, Isabell, Pam ja Jacinthe. Kuna Isabell oli kuidagi suutnud eilse pilvise päevaga ennast ikkagi kuidagi ära põletada, siis olime kõige kuumema aja ühe kose ääres, kus me muide Isabelliga detsembri alguses ka juba käisime. Seal sai I varjus istuda, aga samas ikkagi hostelist eemal olla. Kose juures oli ilmselgelt palju rahvast, aga siin mind ei häiri kuidagi tihedalt võõrastega koos istumine. Eestis oleks ma samas olukorras ilmselt kuskile mujale läinud ... lollus tegelikult ju. Aga kui I varjus istus ja raamatut lufes, siis meie nautisime ohtra päikesekreemi abiga päikest ja vett. Ühel hetkel aga võtsime ennast kokku ja ronisime kose servast üles ... et umbes 6 meetri kõrguse kose otsast alla vette hüpata. Ütleme nii, et päris hirmutav oli seal üleval seista ja alla vaadata ... ma hüppasin teisena ... oleks ma viimasena sinna üles jäänud, siis ilmselt polekski hüpanud. Aga see vabalangemise tunne ... hirmutav ja meeliülendav samal ajal. Hea meel, et ma ikka julguse kokku võtsin ja hüppasin. Pärast hakkasin mõtlema, et kui mul selle 6 meetrise hüppega juba raskusi oli, et kuidas ma siis veel langevarjuhüpet tegema lähen :D aga küll ma selle ära teen.
Igatahes hüpatud ja vee ääres veel lebotatud ... liikusime edasi Waimarama randa. Taaskord oli sõit sinna imeline. Mäed ja vaade ookeanile. Super. Veetsime rannas ikka omajagu aega. Lebotasime, ujusime, jalutasime, ajasime juttu ja olime niisama mõnusad.
Rannas aga on siin tõesti imelised ... puhtad enamjaolt, pikad ja ilusad. Lained mühisevad ja vesi on sinine. Loodetavasti veedame aastavahetuse ka rannas.
No comments:
Post a Comment