Kõige suurem uudis on see, et töötame nüüd kahes istanduses. Jah, me oleme nii tublid :-) . Aga asi algas sellest, et väike istandus, kuhu meid saadeti, tahtis peale kahte tööpäeva siiski natuke veel oodata ... kirsid polnud ikka nii valmis nagu nad peaksid olema. Seega paar päikselist päeva kulub neile ära. Kuna nendega oli kokkulepe, et kui neil töö otsa saab, siis liigume edasi ettevõttesse nimega 45 South, mis muide kasvatab koguni 45% UM kirsside ekspordist. Igatahes nende juurde läksime laupäeval. Enne seda oli meil kaks vaba päeva tööst. Aga igatahes see suurem ettevõte on ka tore ... töökaaslased on ägedad ja meil järelvaatajaga taas hea klapp. Alustame tavaliselt töötamist kell 6, mis tähendab, et äratus 4:30 ja kell 5:45 peame olema meie hosteli teeotsas ja valmis bussi hüppama. Iga hommik tulevad kella 6 ringis siia erinevate istanduste mikrobussid, mis kõik unised ja enam mitt nii unised töölised laiali veavad. Meie oleme ühed energilisemad iga hommik :-) . Aga need varajased hommikud mulle meeldivad ... nüüd hakkab vaikselt soojemaks ka minema ja saab hommikusööki väljas nautida ... taevas tähed veel sätendamas. Küll aga oli meil üks hommik tööl kohe eriti külm ja peale seda liigutati tööpäeva algust pool tundi edasi...isegi see väike aeg teeb suure vahe. No see üks hommik oli ikka eriti ulme ... pidime oma sõrmi pidevalt soojendama, et midagi üldse tunda ... ime, et härmatist maas ei olnud. Aga nüüd viimased päevad on jah juba jälle soe olnud ja mõned päevad isegi 30 kraadi ringis. Vat sulle uus meremaa ilma :-) Aga tööst veel nii palju, et töötame keskmiselt ikka 8 tundi päevas ja kirsikorjamisega aeg lendab ... 8 tundi saab suhteliselt kiirelt läbi, sest koguaeg oled liikumises ja võtame ainult lühikesi pause.
Aga eks kuidas kahes kohas? Nimelt ühel päeval, kui meil 45 Southis lührm päev ehk 5 tundi ainult oli, siis peale seda tulime koju ja Pam sai sõnumi väiksema istanduse perenaiselt Wendylt. Nimelt neil oli hirmsasti töökäsi juurde vaja ja nad uurisid, et kas me tahame sinna minna kui oma esimeses istanduses lõpetanud oleme. Mõtlesime hetke ja saatsime sõnumi vastu, et oleme pm kohe valmis tulema :-) . Me polnud veel jõudnud pesema ega midagi ... ikka kirsised ja tööriided seljas. Nii me siis peale väikest pausi jälle tööle tagasi suundusimegi. Selliseid ühe päeva jooksul kahes kohas töötmamist oli meil mitu päeva järjest. Kuna saame õhtul vara magama minna, siis suuri väsimuse märke veel pole. Varsti saab aga nädal aega töötamist järjest ... vaatame, mis keha siis ütleb.
Kõige parem hetk oli teisipäeva lõuna paiku kui suures istanduses uude ossa liikusime ja avastasime ennast kohe eriti vastikute puude juurest ... kuna teine korjamine nendel puudel juba, siis oli seal väga vähe korjata ja paljud kirsid olid kahjustatud. Väga kehv. Siis ühel hetkel tuli meie super järelvaataja Peter ja pakkus meile välja idee, et ta võib meid täna varem ära lasta ja meid väiksemasse istandusse viia :-) . Raske uskuda, et üks ülemus nii teeb, aga ta nägi, et me olime suhteliselt hullumise äärel juba ja kuna ta tunneb väiksema istanduse omanikku Matti, siis oli kogu see asi veel eriti naljakas. Igatahes aitas Peter minul ja Pamil viimased panged täis korjata ja organiseeris meile lühema tööpäeva meie põhi kohas. Naljakas oli koos ülemusega töölt pool salaja põgeneda ... nagu oleks koolist poppi teinud vms. Matti juures sai ka otsustatud, et kuna 45 south võtab kolmapäeval jälle ühe ebameeldiva osa ette, siis meie jaoks on mõistlikum jääda Matti juurde. Nii sai ka tehtud ja kolmapäev oli igati edukas tööpäev.
Peale tööd oleme tavaliselt aga nii väsinud, et ei suuda väga midagi teha. Isegi köögis sotsiaalne olemine on raske. Tavaliselt mina loen raamatut või panen kergelt plaani kokku Merkaga trippimiseks. Pam otsustas hakata mütse heegeldama vabadel hetkedel...hea ja rahustav tegevus ja loodetavasti saab ka raha teenida hiljem. Üks võimalus on valmis mütsid ühel hetkel turul müüki panna. Eks näis kuidas sellega läheb.
Vahel läheme õhtuid veetma saksa poiste majja, kus puslet kokku paneme.
Olen ennast avastanud liialt tihti paaniliselt rahale mõtlemas. Mulle kohe üldse ei meeldi, et kuidas ma päevas mitu korda oma rahasid arvutan ... töötan ma ju ikka nii kiiresti kui saan ja see pidev arvutamine ei tooda mulle raha juurde. Proovin aga sellest pidevast arvutamise kombrst lahti saada. Pam aga arutab pidevalt ja see sujuvalt viib alati selleni, et ma teen sama ja siis me fantaseerime, et kui palju me peaks teenima ja kui palju me teenime jnejne. Jube tegelikult.
Küll aga meeldib mulle meie eluviis, mis siin viimase kahe nädala jooksul on välja kujunenud. Nimelt oleme peaaegu kaks nädalat nüüdseks telgis elanud ja naudin seda ikka veel. Saan siin aru, et kui vähe on tegelikult ühel inimesel vaja. Meil on mõlemal üks kruus, kauss, taldrik, lusikas, nuga ning kaks potti, milles süüa valmistame. Ja nagu polegi rohkem vaja ... kõik muu tundub luksus :-) . Lisaks näiteks riiete poole pealt ... pm üks komplekt riideid töötamiseks ja teine kodus olemiseks. Linnas käime nende riietega, mis parasjagu seljas on. Pole probleemi minna poodi tolmuse pearätiku ja kirsiste säärtega ... see on Cromwell ja seega pole me ilmselgelt ainukesed :-) . Pesu pole kaks nädalat pesnud ja üllataval kombel kannatab üks särk täitsa vabalt kaks nädalat järjest kandmist.
Pm 24/7 väljas olek on mulle ka väga meeltmööda. Ainuke aeg, mis me siseruumis veedame on siis kui süüa teeme. Kui vähegi võimalik, siis sööme oma telgi ees muru peal. Küll aga tundub, et teised ei saa meist väga aru ... pidevalt küsitakse meilt, et miks te koguaeg seal oma telgi ees väljas olete. Kui just vihma ei saja, siis ma ei näe mingit probleemi väljas raamatut lugeda. Kui ongi jahedam ja tugev tuul, siis tuleb lihtsalt soojemalt riidesse panna. Siseruumides olek tekita minus hetkel õudust ... ehk hakkab klaustrofoobia tekkima vms.
Viimase aja suurim uudis on aga see, et Pam sõidab veebruari keskel tagasi Hastingsisse, et seal olla Gunnari sünnipäeval. Igatsus paistab mõlemalt poolt nii suur olevat ja see on ainult tore :-) . Mul on ainult hea meel nende üle. Tundub küll, et jään siia Cromwelli veebruari lõpus paariks nädalaks ilma oma semudeta, aga siin teisigi inimesi.
"super järelevaataja" :D Tundub, et inglise keel hakkab oma mõju avaldama.
ReplyDelete