Pealelõunal toimunud sissejuhatus kirsikorjamisse oli huvitav ... hirmutav, aga huvitav. Hirmutav, sest uut infot oli korraga ilgelt palju. Kõik, mida tohib, mida peab, mida ei tohi jne jne. Selles istanduses toimub kirsside korjamine värvi ja suuruse järgi ... mis tähendab meie jaoks rohkem tööd. Tuleb jälgida, et kirss oles piisavalt punane ... pigem pruunikas isegi, mitte punane ja et kirss oleks piisavalt suur ... umbes 2,3 cm läbimõõduga. Viimase tarbeks joonistatakse algajatele käe peale ring, et mille järgi saame suurust mõõta. Esimestestel päevadel olen seda ringi päris palju kasutanud. Peale sissejuhatust koju sõites oli küll tunne, et see pole minu jaoks ... liiga keeruline. Nüüd paar päeva hiljem võin juba öelda, et pole hullu midagi ... isegi lõbus on :-) .
Kolmapäeva õhtul käisime kohe ka Konradi ja Ricki juures ... need siis kaks saksa poissi, kellega me Hastingsis ühes majas elasime ja kes leiva tegemist õpetasid kõigile soovijatele. Poisid tegid meile õhtusööki ja selle kõrvale jagasime oma lugusid, mis vahepeal toimunud olid. Tore taaskohtumine.
Neljapäeval seega meil siis tööd polnud. Õhtul sõbrunesime majakaaslastega.
Reedel oli meie esimene tööpäev. Äratus kell 4:30, kohvi, puder, ettevalmistused ja hiljemalt kell 6 istanduses. Algul seisavad kõik uniste nägudega kontori ukse taga järjekorras, et saada oma kindla triipkoodiga kleepsud, millega me enda korjatud ämbreid märgistame. Seejärel kiirel sammul puude juurde ... kuna istandus on suhteliselt suur, siis võib kuni 10 minutit kuluda kontorist puudeni jõudmiseks. Cherry corp näeb meile ette väikese pausi kella poole 10 ajal ja siis poole tunnine lõuna kella 1 ajal. Pausid on aga väga kindlalt määratud ja kui ettenähtud aeg on läbi, siis tuleb tagasi tööle suunduda. Mulle aga see kergelt range suhtumine meeldib ... nii hoiab tööjoone paigas ja pole mingit puude vahel lebotamist ja aja raiskamist. Oma esimesel päeval töötasin 8,5 tundi ja selle ajaga korjasin 17 ämbrit ... algaja kohta polnudki nii paha. Oli inimesi, kes korjasid 10 ämrit ainult. Esimese tööpäeva lõpuks olin aga nii väsinud, et kodus läksin pm kohe peale kerget õhtusööki voodisse ... magama juba kella 9 ajal.
Laupäeva hommik oli eriti ilus ja karge. Nautisin oma kohvi väljas pimeduses, hingasin karget mägist õhku ja jälgisin päikesetõusuga kaasnevat valguse ja värvide mängu taevas...ilus hommik. Tööle jõudes taas järjekorda ja sellel korral ei saanud Pamiga koos otse puude juurde suunduda ... pidin koos hulga teiste inimestega veel kontorisse jääma. Meile öeldi lihtsalt, et oodake siin ja me räägime teiega. No võite ainult arvata, et mis mõtted mul peast läbi käisid ... ainult negatiivsed. Peale veerand tunnist ootamist öeldi mulle aga ainult "Tahame, et sa meie juures edasi töötaksid." No mida helli ... minu jaoks oli see ainult aja raiskamine ... alustasin reaalselt töötamisega alles kell 7 ja kaotasin pm ühe ämbri. Aga edasi oli päev hea ... meile sattusid ilusad puud ja ilusad kirsid. Järelvaatajate poolt vähem kommentaare ja vabam õhkkond. Meie otsene järelvaataja Clen on aga tore .. oleme temaga hea klapi leidnud ja pigem viskame nalja kui et kurdame või kardame. Kuna töötame Pamiga sama rea peal ... s.t. siis et mina olen ühel pool puid ja Pam teiselpool, siis saab nalja päris palju.
Uues linnas elades proovin ikka otseteid leida vajalikesse kohtadesse nagu näiteks kodust poodi, töölt koju jmt. Laupäeval katsetasime näiteks töölt poodi ja sealt koju ... olime aga nii väsinud ja uimased, et algselt plaanitud lühema tee asemel kõndisime hoopis rohkem kui oleks normaalne olnud. Kuna meil polnud kaarti, siis läksime sisetunde järgi. Aega võttis, aga jõudsime lõpuks kohale ... pidime tunnistama, et minu sisetunne oli täna vettpidavam kui Pam' oma.
Uudised Hastingsist on toredad ... osa meie seltskonnast ilmselt ühineb meiega siin lõunasaarel paari nädala pärast.
No comments:
Post a Comment