Pühapäeva veetsime peamiselt saksa poiste Konradi ja Rickiga. Õhtul selgus, et esmaspäev on ka töölt vaba ja varajasest magamaminekust sai hoopis pikem pusle kokkupanek. Kaaslasteks Andy Inglismaalt, üks poiss Indiast ja üks aasia tüdruk. Nalja sai palju ja teised, kes pidid tööle minema olid hoopus kauem üleval kui plaanitud. Õhtu, mida tuleb korrata.
Vaba esmaspäeva sisustasime nö linnas ringi jalutamisega. Ega siin palju ei ole, aga käisime infokeskuses ja korjasime hunniku infolehti ... ma peaks hakkama varsti planeerima trippi Merkaga :-) . Jalutasime järve äärde ja siis ringiga koju tagasi ... lõppkokkuvõttes tegime linnale ringi peale ... nii suur see siis ongi :-) . Ilus jalutuskäik.
Meie ilus jalutuskäik lõppes aga kodus väga ebameeldiva üllatusega. Nimelt platsile jõudes silmasin kohe, et telk pole enam nii pingul kui ta peaks olema. Lähemale jõudes saime aru, et keegi on füüsiliselt telgi kallal jõudu kasutanud. Peast käis sada erinevat mõtet läbi, aga kohe üldse ei tahtnud uskuda, et keegi seda meelega tegi. Meie eelmise päeva ebakindluse tunne selles kohas sai aga jõudu juurde. Igatahes esimese asjana suundusime kämpingu kontorisse ja kutsusime juhataja kohale. Ta ei osanud ka midagi öelda ... enamus inimesi oli tööl terve päeva ja keegi ei näinud ka muidugi midagi. Vihaselt ja närviliselt loopisime oma asjad telgist välja. Telki maha võttes nägime, et jõud, mis telgi kallal oli käinud pidi ikka vga suur olema ... nimelt pikad kaared, mis telki püsti hoiavad ... muidu peaksid need sirged olema , aga meie omad olid kohati painutatud koguni 90 kraadi. Inimene seda omal jõul teha ei suudaks. Kämpingu töötajad olid ka suhteliselt nõutud ... alustuseks võtsid painutatud jupid töökotta ja proovisid need sirgeks painutada ... lõpptulemus oli päris hea. Senikaua meie aga Pamiga istusime oma välja kuhjatud asjade vahel ja olime sõna otseses mõttes pisarate äärel mõlemad. Sitt päev ... tööd on vähe ja seega ka raha vähe, sõbrad kaugel ja nüüd veel jama telgiga ka. Raputasime ennast aga välja ja mõtlesime reaalselt erinevate lahenduste peale. Lõpplahenduseks jäi plaan, et jääme praegusesse kohta edasi ainult telgi paneme püsti hoopis kontorihoone taha ... tundub vähe turvalisem. Lisaks proovime uues kohas töötada ... ehk on rohkem tööd. Kui tõesti midagi ei peaks paremaks minema ja Cromwell meile ainult oma halba nägu näitab, siis liigume kuskile edasi. Ma aga arvan, et peaksi e Cromwellile uue võimaluse andma ... oma tripi alguses õppisin, et ühest kohast teise joostes ei saavuta midagi. Kui kirsiaasta on halb Cromwellis, siis on see suure tõenäosusega halb ka mujal siin lähipiirkonnas. Pealegi on mul poolteist kuud aega tööd teha ja raha kõrvale panna enne kui Merka tuleb. Aga igatahes panime siis oma telgi uuesti püsti kontori taha ... tuleb tõdeda, et see koht on palju parem ... rahulik ja natuke eraldatud. Kolisime küll poistest kaugele, aga nad käivad meil külas ja meie käime nende majas vahel söömas ja puslet kokku panemas. Ühel hetkel oma asju telki sättides tuli meie juurde üks tüdruk, kes nägi pealt meie telgi rammimist. Läksime temaga koos otsejoones kontorisse Mike'le asja selgitama. Selgus, et koristajad olid oma autoga just ühe maja juurest teise juurde liikumas ja hakkasid ühel hetkel hooletult tagurdama ... nii hooletult, et tagurdasid üle meie telgi ... no päris üle meie telgi. Väliskatte peal on näha ratta jälgi nii ühel kui teisel pool ust. Tüdrukud olid muidugi kohe autost välja tormanud ja uurinud, et kas keegi oli telgis sees ... jumal tänatud, et me telgis ei olnud ... meie jalgadest poleks ilmselt enam midagi alles. Aga avastades, et telk on tühi, jätkasid nad rahulikult koristamist ja ei öelnud kellelegi midagi. Mike pidi tüdrukutega rääkima ja me loodame, et nad maksavad vähemalt ühe nädala meie üüri raha. Mike oli samal arvamusel. Aga saime telgi püsti ja ajad sisse ... tuleb tunnistada, et mul on hea telk ... auto on sellest üle sõitnud aga see püsib ikka püsti ja nüüdseks võib juba öelda, et peab ka päris tugevat vihma.
Teisipäeval pidime alustama kirsside korjamisega uues kohas. Me polnud rahul esimese koha pidevate vabade päevadega ja stressirohkete päevadega. Läksime firmasse nimega 45 South, mis toodab koguni 45 % UM eksporditavast kirsikogusest. Saime nende kaudu alustuseks tööd ühes väiksemas istanduses, kes vajas hirmsasti abilisi ... oleme seal paar nädalat ja saame siis uuesti 45 South's jätkata. Uus koht ühe pere poolt hallatav istandus, kus omanikud on toredad ja sõbralikud, õhkkond on inimlik ja teenime sama raha. Tööpäevad on 8 tundi ja kirsse korjates aeg lendab ... ei saa arugi enne kui lõuna aeg käes. Kuna alustame tööd kell 7, siis kella 3 ajal juba lõpetame. Tööd tehes pole mingit survet, omanikud käivad vahel pangesid kokku korjamas ja uurimas, et kuidas meil läheb, aga see on pm ka kõik. Kolmapäeval sõbrunesime tööl omanike koeraga ... valge labrador nimega Eve, kes on täiesti pime. Poleks muidu arugi saanud, aga ta silmad on teistsugused ja vahetevahel ta kõnnib inimestele otsa või lihtsalt põõsasse. Lõunapausi ajal saime aga suurteks sõpradeks. Kahjuks öeldi meile teisipäeva tööpäeva lõpus, et järgmised kaks päeva tööd pole ja kohtume uuesti laupäeval. Persse ... no ausalt. Ok saan aru, et see on kõik halva kirsiaastaga seotud, aga meie plaan kirsikorjamisega lihtsalt palju raha teenida on küll hetkel vastu taevast lennanud. Andsime omanikele teada, et niipea kui midagi peaks muutuma, siis me oleme kohe valmis tööle tulema, olenemata kellaajast. Loodetavavasti aga saavad kirsid kiirelt valmis ja nädalavahetusest alates on ilmad ilusad ja tööd palju. Saatke aga häid ja päikselisi mõtteid siiapoole ... vihmapilved eemale ja päike siia.
Ilmad on muide jahedad hetkel ... vat kui hea, et Wellingtonis endale sooja pesu ostsin ... hetkel ei kujuta ilma nendeta magamist ette. Näiteks viimane öö oli väljas 5 kraadi sooja ainult :-) . Merka, võta soe pesu kaasa kui tuled ;)
No comments:
Post a Comment