Tee Wellingtoni oli lamedam kui ma arvasin . Tee Rotoruast oli väga mägine ja käänuline võrreldes sellega. Küll aga oli pea iga km tagant tunda, et tuul läheb suuremaks. Wellingtoni jõudes sain kohe aru, millest teised olid rääkinud .. tuul on kohati nii tugev, et ajab sammu sassi. Hoolimata tugevast tuulest otsustasin peale hostelisse sisse regamist välja minna. Jõudsin Wellingtoni kohale kuskil poole 7 ajal õhtul. Jalutuskäik sadama ümbruses ja väike tiir kesklinnas ... mulle see linn meeldib. Ei jäta jubedat suurlinna tunnet ... on küll kõrghooneid nagu pealinnades ikka tänapäeval, aga kesklinnale väga lähedal on ka puidust armsate majadega rajoone. Ühte sellisesse armsasse rajooni sain jalutada juba teisipäeva hommikul. Nimelt kui ma esmaspäeva õhtul tagasi hostelisse jalutasin, siis vaatasin huvi pärast teadetetahtvlit ja nägin kuulutust, kus keegi müüs oma matkavarustust ... üks osa oli telk. Saatsin kohe neile sõnumi ja andsin teada, et tahan telki osta. Kiirelt vahetasime infot ja järgmiseks hommikuks oli kokku lepitud, et lähen nende juurde ja saan telgi üle vaadata ja ka üles panna ... et veenduda, et kõik jupid olemas. Maja polnud küll väga kaugel, aga aja kokkuhoiu mõttes läksin esimese otsa bussiga. Telki müüs üks pere Saksamaalt, kes on siin kiivide juures kaks aastat elanud juba. Tundusid väga matkajad inimesed ja sain nõu küsida ka muude matkatarvete kohta, mida mul tarvis soetada on. Aga esimeseks suureks ostuks oli telk ... kahele inimesele ja piisavalt ruumi, et ka pagas ära mahuks. Hea mulle ja Pamile, kui Cromwellis vaja peaks minema ja kui Merka külla tuleb. Väga kerge telk nii kaalult kui kokkupanemise poolest. See kõik ainult 50 $ eest ... väga hea ost. Pärast jalutasin linna ... läbi väga armsa rajooni. Väikesed puidust majad hoolitsetud eesaiaga. Majade fassaadid olid mõnusalt ilma poolt räsitud ja jätsid mugava sisseelatud mulje. Lisaks on siin majadel toredad väikesed terrassid eesukse juures, kus tihtipeale ka tugitool või diivan ... kui mõnus oleks seal hommikukohvi juua ja mööduvatele inimestele head päeva soovida :-) . Linna jõudes ostlesin matkapoodides ... ainult tarvilikku kraami ja kvaliteetset kraami ... õnneks olid soodukad. Jõudsin napilt asjad tuppa ära viia, kui Pam kohale jõudis. Ei tahtnud päeva hostelitoas veeta ja otsustasime linna minna. Jalutuskäik, Pami ostlemine matkapoes, sadam, Tai restoran, vein ja kõige selle juurde palju juttu ja naeru. Unistasime lõuna saarest ja meenutasime toredaid hetki Hastingsist. Igatseme seda kohta juba praegu.
Welligtoni tuul, sõbralikud inimesed, sportlased, rulatajad ... põhiline, mis silma jäi.
Kolmapäval oli meil ette nähtud lend Wellingtonist Queenstowni. Lennujaama bussiga ja siis natuke ootamist, kuna lend hilines. Hiljem saime teada, et lend hilines äiksetormi tõttu, mis Queenstowni ümbruses möllas. Lennusõit nagu ikka, aga lõpuks tiirutasime Queenstowni kohal pikalt, sest torm möllas ja ootasime luba maandumiseks. Lõpuks selle loa ka saime ... meil läks õnneks. Paar lendu peale meid saadeti Dunedini, sest polnud võimalik maanduda. See linn asub lõuna saare ida rannikul, aga Queenstown keskeosas ... seega meie jaoks oleks see eriti nigel variant olnud, aga küll me oleks juba mingi lahenduse leidnud :-) . Lõpuks kohale jõudes oli meil paar tundi aega enne kui bussi peale saime. Buss siis Cromwelli. Sisustasime aega söómise, jutustamise ja kaartide uurimisega.
Väike mikrobuss viis meid lõpuks linnakesse nimega Cromwell, kus elab ainult kuskil 2100 inimest ja kirsikorjamise ajal mõned sajad rohkem. Rahulik ja väga vaikne linnake keset lõuna saare lõuna osa. Lääne poole jäävad imelised fjordid, mille nägemisest ma iga päev mõtlen. Igatahes esimese asjana läksime kirsiistandusse, kus Pam oli meile juba kohtumise kokku leppinud ... põhimõtteliselt läksime ja kirjutasime paberitele alla. Jutt jäi, et tööle saame hakata niipea kui ilm lubab. Kirsse ei saa vihmaga kindlasti korjata ja isegi peale sadu peab paus olema. Puude kuivamise kiirendamiseks kasutatakse näiteks helikopterite abi ... need võivad pool päeva istanduse kohal tiirutada lihtsalt selleks, et puud kiiremini kuivaksid. Minu jaoks esimene kuulmine. Igatahes ajasime paberimajanduse korda ja tööd peaks jätkuma veebruari keskpaigani. Elame alguses meie ühe ülemuse väikeses majas koos kuue inimesega ... Bia ja Marta (paar Hispaaniast), Daniela ja Daniela (kaks sõbrannat Tsiilist) ning Isabella ja Chris (paar Aucklandist). Kõik majakaaslased on väga toredad ja oleme ühel lainel. Saame selles majas olla kõige kauem kuni teisipäevani, sest siis tulevad uued inimesed. Selleks ajaks oleme endale ehk juba uue koha leidnud. Eks näis.
Wellington oli tore ... suurlinn vahelduseks, aga Cromwell tundub armas ja vaikne. Pole üldse paha siin järgmised poolteist kuud veeta.
No comments:
Post a Comment