Teisipäev ehk Wairoa ja vanavanaisa Juhan Kaalep

Tänu Selwynile sain ma ootamatult Wairoasse vanavanaisa hauda vaatama minna. Nimelt eelmisel õhtul rannast tagasi sõites jõudsime ühel hetkel jutuga nii kaugele, et Juhan in Wairoa kalmistusele maetud, aga ma pole kuu aja jooksul sinna veel jõudnud. Linn on siit ainult kuskil 130 km eemal tegelikult. Kuna aga tegemist väikese linnaga, siis bussiühendus on väga minimaalne ja ööbimist raske leida. Ei tahtnud töölt vaba päeva ka võtta. Kui Selwyn seda kuulis, siis ta pakkus kohe välja, et kuna tal 1. jaanuar on vaba päev, siis ta võib mu sinna sõidutada ja tagasi tuua. No on ikka inimesi, eks :-) . Teades teda juba natuke, siis see pakkumine polnud mitte niisama suusoojaks öeldud ... ta mõtles seda täitsa tõsiselt. Asusime hostelist keskpäeva paiku teele ja J tuli ka meiega kaasa täiesti spontaanselt ... siin ongi nii, et kui istud õigel hetkel õiges kohas, siis võib igast huvitavatesse kohtadesse sattuda päeva jooksul. Ajastus on oluline :-) .

Teel sinna tundsin ärevust. Süda oleks nagu rütmist väljas olnud. Linnas seiklesime natuke ringi, aga lõpuks leidsime suhteliselt lihtsa vaevaga kalmistu üles. Imeilus väike kalmistu mäe otsast, kust avanes vaade ookeanile. Mul oli teada haua täpne rea number ja kõik muu, aga kuna tegemist vanemate haudadega, siis polnud neid numbreid ridadele märgitud ja hakkasime niisama otsima. Mul oli meeles, et tegemist oli vanema ja suurema hauaga ning pildi pealt oli meeles, et taga oli miski hekk. Mina, S ja J otsisime kõik seda õiget kohta. Mina sattusin kohe õigesse ritta ja mööda teed jalutades ja haua poole jõudes hakkas mu süda kohe eriti taguma ... kui ma siis ühel hetkel seda õiget nime lugesin ... ma oleks nagu puuga pähe saanud. Olin maa külge naelutatud. Nüüd tagantjärgi mõeldes ei lugenud ma teisi nimetahvlid peaaegu et üldse ... ainult Juhani omal lugesin täielikult nime. Sisetunne? Hauatahvel oli küll suhteliselt loetamatu , aga selle puhastasmise kavatsen ma märtsi kuus ette võtta kui ma Merkaga sinna uuesti lähen. Aga seal seistes ja aru saades, et ma tõesti olengi kohal ... ma lihtsalt ei oska seda sõnadesse panna. Silmad täitusid pisaratega ja S ja J said aru, et mul on aega vaja. Sain tükk aega seal rahulikult olla, pisaraid valada ja rääkida. Küsite, et miks nutsin ... raske on selgitada. Väga palju erinevaid asju kokku .... ja ei olnud tegemist ainult kurbade pisaratega. Rõõmupisaraid oli ka omajagu :-) . Praegu sellest kirjutades tulevad isegi rasked ja õnnelikud ohked minu seest. Rääkimine oli alguse minu jaoks raske, aga ühes hetkel tundus see ülimalt loomulik ja kergendav. Vanaema lahkumisest on küll tükk aega juba möödas, aga midagi ikka kuskil minu sees veel nagu kripeldaks. Sain sellest rääkida ja palusin Juhanil talle edasi öelda, et kõik on hästi. Aga ma tunnen, et mul on vaja sinna tagasi minna ... palju jäi veel ütlemata.

Tagasi tulles ütles selvin, et ta märkas, et hauakivi hakkab vaikselt pragunema ja vajaks puhastamist. Pakkus enda abi kui ma peaksin tahtma seda korrastada. Piiritu lahkus ja abivalmidus. Ilmselt uurin, et mis ja kuidas ja võtan asja ette kui tagasi lähen.

Ülimalt hea meel, et sai käidud ja et mul keegi kaasas oli. Mis sest et mitte just parimad sõbrad, aga inimesed, keda ma usaldan. Andis tuge juurde.