Meie sõber pagas

Nüüd saatsin ka saksa poisid teele. Konrad ja Rick, kellega ma kohtusin juba Hastingsis ja kellega me Cromwellis ka koos olime, asusin täna teele Queenstowni suunas. Plaanis minna paaripäevastele matkaradadele. Poisid otsustasid matkad eraldi ette võtta ... igati õige otsus. Nad on siiamaani pm 24/7 koos olnud ja eks ikka mõned asjad hakkavad närvidele käima ühel hetkel. Isegi kergelt närviline õhkkond võib matkarajal päri korralikuks jamaks muutuda ja sõprusele kriipsu peale tõmmata ... muidugi võib minna ka vastupidi ja kahekesi mitu päeva metsa matkate võib see hoopis kõigele lahenduseks olla. Ju nad siis tundsid, et hetkel on õige eraldi minna. Mõlemad paistsi sellis korraldusega rahul olevat. Poisid on mõlemad 19 ... Rick sai 19 just paar päeva tagasi. 

Kui keegi hostelist lahkuma hakkab, siis mind alati huvitab, et kui suur ja raske nende pagas on. Näiteks taani poiss lahkus siit nii suure seljakotiga, et kõik muigasid ja meil oli atraktsioon kõik-proovivad-seljakotti-selga. Kogu tema varustus kaalus kokku vähemalt 30 kg. Sain küll koti selga ja enamvähem oma jõududega pingi pealt püsti, aga mingit matka ma küll sellise pagasiga teinud ei oleks. Isegi osadel poistel oli raskusi selle kotiga kõndimisel. Taanlane paistis ise aga rahul olevat. Saan aru, et ta eesmärgiks on ka mõned ekstreemsemad rajad ette võtta ja isegi liustikule minna ... seega kirves ja naelikud on vajalikud. Kõige jaburamaks asjaks oli aga pudel äädikat tema kotis ... minu arvates pole just hädavajalik asi matkaköögis. 

Saksa poisid lahkusid ka suure pagasiga. Ma ei teagi nüüd, et kas minul on liiga väe asju või neil liiga palju. Olen enam kui kindel, et ma saaksin koju tagasi tulla ainult käsipagasiga :D no mida ma nendest vanadet kaltsudest ikka kaasa vean.

Peale selliste tõsiste seljakotirändurite on veel liikvel autode ja kohvritega seiklejad. Kõik oleneb ju täpselt iga inimese reisi eesmärkidest ja plaanidest. Kõik ookeani tagant tulnud hooajatöölised ei pea kandma suurt seljakotti ja kõndima matkasaabastega ... ka nemad lastakse ilusti riiki sisse ja ei saadetagi koju tagasi. Usut või ei, aga ma olen tolerantsemaks muutunud siin. 

Üheks suureks seljakotiränduri sõbraks on koht nimega Salvation Army ... midagi meie Humana taolist. Kogu kaup on inimeste poolt annetatud ja müügist saadud tulu läheb heategevuseks. Meie saime sealt endale näiteks termosed ja kogu kokkamiseks vajamineva ... poti, taldrikud,riistad jnejne ... kui neid asju hiljem enam kasutada ei soovi, siis vii tagasi ja nad saavad need uuesti maha müüa :) Salvation Army on ka hea koht tööriiete ostmiseks ... milleks vedada oma raskeid ja räbaldund tööriideid kaasas, kui sa saad uude kohta jõude heategevusele kaasa aidata ja paari dollari eest "uued" tööriided. 

Taas on olukord, kus ma tunnen, et aeg on edasi liikuda. Kuidagi loomulikult on sees rütm, et maksimalselt kuu aega ües kohas ... sealt edasi trkib juba rahutus. Hetkel pean mõistlikuks siiski paigale veel jääda. Teatavasti kaks nädalat läheb kiirelt ... eriti tööd tehes. Kindlasti mängib selle tunde tekkimisel rolli teiste liikumine. Kes liigub matkama, kes juba uude istandusse, kes koju jnejne. 

Aga küll ma ka varsti liigun ja ohh kuidas veel :)