Christchurch

Paar päeva enne Merka jõudmist veetsin Christchurchis. Elasin Robini tütre juures need paar ööpäeva ... enamjaolt seiklesin ise ringi, sest Liz oli päeval tööl. Esimesel päeval otsustasin linna jalutada ja vaadata kesklinna maavärinajärgset piirkonda ka. Olin paljude käest kuulnud, et pilt pidavat päris nukker olema. Pole ka imestada ... 2011 aasta 22. veebruaril raputas linna 6,3 mangituudine maavärin. Maavärina keskpunkt oli kõigest 10 km kaugusel linnast ja kõigest 5 km sügavusel ... sellise maavärina puhul on tagajärjed päris suured. 24 sekundit kestnud maavärin saatis teise ilma kuskil 185 inimest kahekümnest erinevast rahvusest. Tugevalt sai kannatada linna au ja uhkus, katedraal, mis hetkel küll osaliselt veel püsti seisab, aga ilmselt lihtsalt maha võetakse. Ei saa uue rajamisel midagi allesolevast kasutada ... oleks liiga ohtlik. Linna ringi jalutades saab näha suuri poolenisti kokkuvarisenud maju ... tänavanurkadel on endiselt hulganisti kiviklibu ja sodi, mis sellel 22 veebruaril majadest alles jäi. Sellest on möödas juba kaks aastat, aga endiselt on päris suur ala kesklinnast piirdeaiaga ümbritsetud ning igapäevaselt käivad tööd lagunenud majade mahavõtmise nimel ja ehk kunagi ka uute majade rajamise nimel. Kogu protsess venib ja venib ... osalt kindlustuste taga ja osalt linnavalitsuse taga. Nimelt on pidevalt üleval arutelu, et mis siis nüüd kesklinnaga peale hakata ... mis stiilis see uuesti üles ehitada ja kuidas. Lahendusi on palju ja otsustamine ainult venib. Liz kinnitas mulle, et veel aasta tagasi oli olukord palju nukram kui praegu ... mingi progress seega ikka toimub. Küll aga on linna keskele rajatud väga huvitav nö kaubanduskeskus. Kiirelt oli vaja midagi rajada ja alguses plaanitud ajutine lahendus tundub püsima jäävat. Nimelt võeti kasutusele need suured metallist kaubakonteinerid ... igas konteineris üks pood ja need siis maksimaalselt kahekorruliseks üksteise otsa laotud. Need värvikirevad poekesed moodustasid toreda väikese labürindi ja "Re:START mall" nime kandev kaubanduskeskus tõmbab oma unikaalsusega iga päev uusi inimesi ligi. Kui aga nukraid varemeid mitte vaadata, siis on linn väga ilus. Tegin pika jalutuskäigu botaanikaaias ja selle lähiümbruses. Lõpuks linna mastaapide alahindamise tõttu sai ka lähiümbrusest välja jalutatud. Algselt lähedal tundunud matkapoed olid aga reaalsuses väga kaugel ... aga poolel teel ikka otsa ringi ju ei keera ... ikka marsid edasi. Lõpuks sain päris mitu vajalikku asja soetatud algava tripi tarbeks. Väsitav aga edukas jalutuskäik. Lõpuks sai vist kuskil 20 km ringis jalutatud. Valede jalanõude tõttu tahtsid mu jalad lihtsalt nutta. Pealelõunal aga lebotasin aga Liz' juures ja puhkasin jalgu. Järgmisel päeval otsustasin linna servas asuva mäe otsa matkata ja oma uut seljakotti katsetada. Kerge matk algas pilves ilma ja jaheda õhuga, sai ka vastavalt riidesse pandud. Hiljem sain ennast ikka korralikult kiruda, et teist särki kotti ei pistnud ... põhimõtteliselt ainult üles ronides hakkas pika pluusiga liiga palav. Oma uue koti toppisin aga suvalist kraami täis ja arvan, et selle kaal võis lõpuks olla kuskil 10 kg ringis ... hea kaal katsetamiseks. Kott muide istub väga ilusti seljas ja on ülimalt mugav ... kindlasti viimase aja parim ost. Aga matk ... ilm oli alguses paras ja tee mitte väga järsk. Kui olin aga linnatänavad selja taha jätnud ja mägede vahel seisin, siis sain aru alles, et mis ronimiseks tegelikult läheb. Kogu tee mäe jalamilt tippu oli väga järsk ... pidin korduvalt pause tegema, vett jooma ja päikesekreemi uuendama ... juba esimese poole tunniga oli särk higist läbimärg. Aga pauside ajal sain imelist vaadet nautida. Mida rohkem ülesmäge ronisin, seda vingemaks läks vaade linnale. Päris tippu jõudes (kõrgus kuskil 450 m ringis) sain läbi pilvede jalutada ja kui pilved natukesegi hajusid, siis oli vaade imeline. Ühele poole mäge vaadates avanes vaade Christchurchile ja teisele poole vaadates oli näha sadamalinn Lyttelton ja silmapiiril laiuv ookean. Esialgne plaan oli küll Lytteltoni välja jalutada, aga rada, mis sinna viis, oli peale suurt maavärinat ohutuse mõttes suletud. Teised rajad oleks aga liiga pikad olnud ja ilmselt minu kehva vormi jaoks liiga rasked ja pikad. Nautisin vaadet läbi kergete pilvede ja hakkasin aga tagasi astuma. Otsustasin väheke teist teed alla minna. Siinsed rajad on aga suhteliselt kesiselt märgistatud ja lõpuks ei teagi mis rada mööda matkasin ja kui pikalt. Ajaliselt matkasin kuskil 5 tunni ringis ja ikka pidevalt ahhetasin ja ohhetasin nende vaadete üle. Naljakas on tagantjärgi mõelda, et ahhetasin selle 450 m kõrguse mäe juures, kui juba nädala pärast veetsin oma päevi umbes 2000 m kõrguste mägede vahel ja sellega nii ära harjusin, et enam iga vaate juures ei ahhetanudki enam :-)

Viimase õhtu linnas veetsime kodus ... oli küll plaan alguses välja minna, aga sujuvalt otsustasime koju jääda ja veiniklaasi taga juttu ajada. Polnudki nagu väga jaksu linna minna tegelikult :-) .

Viimasel Christchurchi päeval viis Liz mind linna. Sain kätte rendiauto Nissan Sunny ning uus retk võis juba alata. Sain auto piisavalt vara kätte ja veel enne kui Merkale lennujaama vastu läksin oli mul aega auto ja liiklusega harjutada. Teistpidi liiklus väikelinnas on üks asi, aga suures linnas on see ikka midagi muud.

Meie tripist, mis sai alguse lennujaamas, saate lugeda juba järgmises postituses. See peaks peagi tulema ma loodan :-)