Mõningad faktid meie reisi kohta :
- 16 päeva
- 2 saart
- umbes 5000 km
- ohtralt uusi elamusi
- lugematul hulgal ilusaid vaateid
- pidureid kulutavad mägised teed
- päikepäikepäike
- naeratus näol
Oehh .. sellest kõigest on üpris keeruline kirjutada. Sama lugu nagu pildistamisega ... proovid ühte imelist hetke pildile saada, aga siis annad alla, sest sa juba tead, et pildi peal ei ole see enam sama. Selle 16 päeva jooksul jõudis palju asju juhtuda, palju asju sai räägitud, palju uusi kohti sai nähtud .... kuidas seda kõike nüüd teile edasi anda ja endale ka hilisemaks lugemiseks kirja panna? Eks ma proovin kuidagi teile eredaimad hetked edasi anda.
02.03
Nagu ennist sai mainitud, siis kohtumine lennujaamas oli väga viis :-)
Kuna aga tahtsime reisil panuse panna looduses olemisele ja suuremate linnade vältimisele, siis peale poeskäiku võtsime suuna linnast välja. Mina olin linna juba näinud ja Merkat see väga ei huvitanud ... eks ta vaeseke oli pikast lendamisest väsinud ka. Seega meie tripp algas Christchurchist. Sealt võtsime suuna lõunasse ... eesmärgiks oli võimalikult kaugele jõuda. Meid huvitavad asjad hakkasid linnast nimega Oamaru, kus me ka oma esimese öö veetsime.
Sõit Oamarusse oli väga lame ... sõna otseses mõttes, lame. No ei mingeid mägesid ... nagu Eestis oleks sõitnud. Merka vajus vahepeal magama ja vahepeal laulis eestikeelseid laule mulle kui raadio alt vedas. Üleväsimus?! :-)
Õhtul käisime vaatamas maailma väiksemaid pingviine, blue penguins ( http://www.penguins.co.nz/new-zealand/see/). Need väiksed sinised tegelased on kuni 30 cm pikad ja kaaluvad umbes 1 kg. Meie õhtune pingviinide külastus algas kella 8 ajal. Vee ääres asuvad keskuses oli rahvast parasjagu kogunenud ning esimese osa õhtust kuulasime fakte pingviinide elu kohta ja ootasime kuni õhtu peategelased veest välja tulevad. Iga õhtu planeeritakse vaatlused selleks ajaks kui pingviinid oma päevaselt söögiringilt tagasi mandrile tulevad. Ühel hetkel hakkasid väikesed sinised tegelased veest välja paterdama ... väikestes gruppides ja väga ettevaatlikult. Saime nende tegevust päris pikalt vaadata .. armsad tegelased ikka. Kui otsustasime jaheduse tõttu õhtu lõppenuks lugeda, siis alles õhtu tipphetk tuli. Nimelt olime auto juurde minemas kui nägime eemal pingviine veest välja tulemas ja otse teele kõndimas. Oli teisigi kes seal vaikselt ootasid ja vaatasid, et mis pingviinid edasi teevad. Jäime meiegi nagu kivikujud seisma ning siis see õhtu tipphetk saabuski ... kaks pingviini jalutasid minu ja Merka lähedalt mööda ... no paari cm kauguselt mööda :-) . Väga lahe tunne oli maailma väiksemaile pingviinile nii lähedal olla.
Esimene õhtu telgis ... või noh sellel tripil :-)
03.03
Hommik suhteliselt varajane, mis sai meil selle reisi jooksul ka päris tavapäraseks. Õhtul kella 9-10 ajal magama ja hommikul 7 ajal üles. Nii olid meil pikad ja sisutihedad päevad ... mis sa seal telkimisplatsil ikka pikalt uimerdad.
Päeva sihtmärgid:
* Moeraki boulders - üks looduse müstilisi tegusid. Suured väga sümmeetrilised kivid rannale puisatud nagu lapsed oleksid klaaskuulidega mänginud ja need maha jätnud. Erinevas suuruses ümmargused kivid ... ikka täitsa ümmargused nagu pallid. Sattusime õnneks sinna rannale mõõna ajal ja saime seega päris hea vaate osaliseks. Tõusu ajal poleks midagi näinud, sest mõõna ja tõusu vahe võib siin olla kuni 4 meetrit.
* Otago Peninsula - Dunedini linnast läbi sõites suundusime Otago Peninsula poole. Pikk ja kitsas poolsaar, mida ilmestab veel üpris mägine pinnas. No ikka nii mägine, et meie Nissani pidurid hakkasid päris korralikult haisema. Peale väikest mägironimist autoga, otsustasime piduritele puhkust anda ja ennast kämpingus üheks õhtuks sisse seada. Laagri ülespanek ei võta aga palju aega ja nii sai Merka oma kauaoodatud päevitamisaega :-) . Kuna aga päevavalgust veel jagus, siis suundusime poolsaare tippu, et seal albatrosse ja hülgeid näha. Albatrossidega meil ei vedanud sellel korral ... linde olid küll plaju ja erinevaid, aga ükski ei olnud albatross. Küll aga jalutasime poolsaare tipus natuke ringi ja ühel hetkel nägime õhtupäikest nautivaid hülgeid. Jälgisime nende tegevust ja tegevusetust päris tükk aega.
Õhtu veetsime vee ääres veini rüübates.
Öö veetsime linnas nimega Portobello
04.03
Merka esimene päev valel pool teel sõita :-)
Proovilepanekuks võtsime ette väiksemad ja isegi osaliselt kruusateed. Viimased muidugi hästi kurvilised.
* Kaka point - väike vahepeatus, et imeilusat ookeanivaadet nautida
* Nugget point - ronisime oma vana autoga ikka nii kaugele kui sai. Jalutasime läbi eriti tugeva tuule majaka suunas, kus loodus oma ilu näitas. Kõrged kivid järsult veest välja "kasvamas", tuul, ookeani müra, linnud, hülged.
* Jacks blowhole - vähe pikem ronimine sihtmärgi suunas. Tegemist on 55 meetrit sügava auguga, mis on rannast küll 200 meetrit sisemaa poole, aga on ikkagi ookeaniga ühendatud. Ja kui siis suured lained sinna ühendavasse tunnelisse sisse sõidavad, siis kostub see korraliku mürana. Tükk aega ootasime seal suure augu äärel ja lootsime, et näeme ära ka kuidas suur veemass taeva poole purskab, aga ei midagi ... tõusu ajal oleks vaatepilt ilmselt veelgi vingem olnud.
* Cathedral caves - kui päeva alguse poole jäi meil looduse vaatemängust osa stseenidest mõõna tõttu nägemata, siis Katedraali koopad jäid meil tõusu tõttu nägemata :-) . Jõudsime parkimisplatsile ja nägime juba teadetetahvli pealt, et ilmselt hakkab tõus varsti peale. Läksime ikka proovima. Enne rajale minekut ütles kohalik töötaja meile, et kui vesi on juba koobaste lähedale tulnud, siis on parem mitte sinna siseneda ... veetase tõuseb väga kiirelt ja meri oli sellel päeval eriti rahutu. Kiirel sammul kõndisime ranna suunas ... kuskil 10 minutit kiirkõndi mäest alla randa. Siis juba nägime, et vesi on liiga kõrgel, aga seadsime oma sammud ikka koobaste poole ... ehk saab natuke ikka piiluda. Teel kohatud poisid ütlesid, et ega enam koobastesse sisse ei saagi minna ... üks neist läks ja oli rinnuni märg. Mis seal ikka ... vähemalt olime me randa tulnud ja veendunud, et koopad on juba vett täis. Aga sellest hoolimata oli ilus. Teerada randa meenutas mulle väga kodumetsa Prantsuse - Guajaanas .. ainult et faunast olid siin esindatud ainult linnud.
Õhtuks otsustasime sõita pikema maa ära, et järgneval päeval saaks edumaaga asuda teele Milford Soundi suunas.
Ööbisime tasuta telkimisalas. UM'l on üpris palju DOC ( midagi meie RMK laadset) telkimisplatse. Nii tasuta kui tasulisi. Kõigis on olemas wc'd, mis on kohati isegi veega varustatud ning alati on need puhtad. Tasulistes kohtades ( 6-10 $) on ka joogivesi, lauad jmt. Proovisime oma reisil enamjaolt DOC aladel ööbida. Telkimisalad olid alati keskmiselt rahvast täis, aga hoolimata sellest vaiksed ja puhtad ... kõik telkijad olid sõbralikud ja jutukad ... ei mingeid läbustajaid ega lärmajaid.
Telgi panime püsti jõe ääres oleva telkimisplatsi juures. Nautisime gaasiballooni abil küpsetatud õhtusööki ja nautisime autos veini. Nii need õhtud meil tavaliselt läksid.
05.03
Hommikul võtsime kõigepealt suuna linna nimega Te Anau, kus pidime kindluse mõttes paagi kallist kütust täis võtma, sest edasine teekond pidavat olema eriti mägine ja ohtrate kurvidega. Siin muide kütusehinnad kõiguvad väga suurelt ... kui ma nüüd ei eksi, siis kõige odavam oli kuskil 2,15 $ liiter ja kõige kallim 2.5 $.
* Milford sound. Juba teekond sinna oli imeilus. Tegime ohtralt peatusi, et vaateid nautida, pilte teha ja piduritele puhkust anda ... viimased väsisid ikka väga ära selle väga intensiivse kasutamisega ... ütlen ausalt, et selle tee läbimine kärssavate piduritega oli kohati nagu langevarjuhüpe ... mõned kurvid võtsid seest õõnsaks ikka küll. Aga Milford Sound - tegemist siis lihtsustatult millegi lahe taolisega. Autoga sõitsime lahesopi kõige sisemaapoolsemasse tippu, kus erinevad firmad pakkusid võimalusi kogu selle ilu nautimiseks. Meie otsustasime paadikruiisi kasuks, mis meid umbes 1800 meetri kõgruste mägede vahelt läbi ja Tasmaani mere poole sõidutas. Tuul oli võimas ja kohati oli raskusi isegi püstipüsimisega. Laht (vist võib ka fjord öelda) ise kujutab endast siis nagu pikka, kitsast ja sügavat veeriba järskude kaljude vahel, mis sisemaa poole pürgib. Kaljud on kohati veega täisnurga all taeva poole kõrgumas ja kael võib kangeks jääda kui pikalt mäetippe vaatama jääda. Müstika aga kuidas ikkagi taimestik sellistes tingimustes suudab kasvada ... väga järskude kaljude peal ja põhimõtteliselt ilma mullata ju. Ei pidavat üldse harvad juhud olema, kus taimestik koos suurte kivimürakatega ühel hetkel alla otsustab tulla ... meie paat jäi aga terveks sellel korral. Paaril korral sai mägedele ka päris lähedale sõidetud, et koskesid vaadata. Viimase kolme kuu suure kuiva tõttu on aga kosed kokku kuivanud ja kõiki tavapäraseid koskesid me ei näinudki ... neid lihtsalt ei olnud. Küll aga nägime hülgeid ja silmapiirini ulatuvat Tasmaania merd. Kui Milford Soundi ümbritsev piirkond Fjordland on põhimõtteliselt UM kõige vihmasem piirkond, siis meil läks eriti hästi ja saime oma külastuspäeval ainult päikest nautida.
Meie paadisõit kestis kokku ehk kuskil 1,5 tundi, aga olekski võinud jääda seda imelist vaatepilti nautima. Vaatad neid mägesid otse veest välja sirgumas ja lihtsalt ahhetad. Ega pildile ka ei saanud kõike seda nii ngu oleks tahtnud.
Tagasisõit Te Anau poole läks aga peaaegu poole kiiremini kui ülessõit. Pidurid ikka haisesid, aga jõudsime sellest hoolimata oma ööbimiskohta ... järjekordsesse DOC telkimiskohta.
Telkimisplats oli suurim, kus ma vist kunagi käinud olen. Asus see Te Anau järve ääres ning metsaalune oli täis pikitud erinevaid platsikesi kas siis karavanidele või telkidele. Inimesi oli palju, aga leidsime endale väga mõnusa koha, kus telk püsti panna ja õhtust süüa. Järveäärne kivine rand pakkus meile õhtuse veiniklaasi nautimiseks suurepärast kohta.
* Rahvaloendus. Õhtul tuli meie telgi juurde DOC töötaja raha koguma. Muidu on telkimisplatsides süsteem, et täidad ära paberilehekese, mille paned oma auto või telgi külge ja eeldatu summa paned enda andmetega märgitud suletava kilekoti sisse ning selle pistad suurde metallkarpi. Iga õhtu käib keegi kontrollimas, et kas kõiknon maksnud. Väga mugav süsteem. Kuna aga meil ei olnud täpset raha, siis lootsime, et keegi tuleb ja küsib meie käest otse. Nii läkski. Lisaks raha vahetamisele andis DOC töötaja meile ka väikese ülesande. Nimelt oli 05.03 UM rahvaloenduse päev. Kõigile anti ankeedid, mis tuli ära täita hiljem infopunkti ära viia. Meie õhtu saigi seda ankeeti täites sisustatud. Tore oli vastata küsimusi oma elamise kohta ... meie Merkaga elasime minu ühekordses ilma kütteta majas (ma tahtsin küll gaasikütte juurde linnukese panna, aga Merka ei lubanud), kusnpuudub elekter, vesi, internet ja mis kõik veel. Ühesõnaga ainult põrand lagi ja seinad. Nalja sai aga palju selle ankeediga.
Kusjures minule oli sellise ankeedi täitmine välismaal juba teine kord. Ka Prantsuse Guajaanas olles sain rahvaloendusel osaleda. Huvitav, et kus järgmine on?!
06.03 - 16.03 TULEKUL!
No comments:
Post a Comment