Tõotas tulla huvitav päev.... kohe eriti huvitav päev. Nimelt olime selleks päevaks endale langevarjuhüppe broneerinud. Jõudsime Queenstowni kohale ja kui ma NZone' kontorisse läksin, et lihtsalt küsida parkimise kohta, siis tuli välja, et antud päeva kõik hüpped on ära jäetud tugeva tuule ja pilvise taeva tõttu. Ega meil muud üle ei jäänudki... tõstsime oma hüppamise järgmise päeva hommikusse. Oleks ka olnud variant hüpe kuskil mujal teha, aga ma tahtsin seda just Queenstownis teha. Just need mäed ümberringi tegid selle hüppe veel eriti eriliseks. Broneerisime endale siis hüppe ära järgmiseks päevaks. See tähendas aga seda, et olime sunnitud linna ööseks jääma. Oleks võinud ka kuskile eemale minna, aga hüpe oli hommikul varakult ja pealegi korralik pesu ja elektroonika laadimine ka paha ei teinud. Tegime jalutuskäigu linnas, sõime kala, M päevitas ja mina ronisime ühe mäe otsa, kust avanes imeline vaade linnale, järvele ja ümbritsevatele mägedele.
Õhtul väike jalutuskäik ja vein järve ääres.
07.03
Meie hüpe algas tegelikult lühikese tutvustuse, video vaatamise ja paberite allkirjastamisega NZone kontoris. Ega enam täpselt ei mäletagi, et mis see leping ütles, aga põhimõtteliselt kindlustus seda ei kata ja kui midagi untsu läheb, siis nende firma midagi kinni ei maksa. Kallis lõbu :) Peale innustavat ja samas kerget ärevust tekitavat videot sõidutati kogu seltskond (meid oli sellel hommikul kokku kuskil 10 ringis) linnast välja angaaride juurde, kus reaalselt hüppamine toimus.
Ettevalmistused kestsid suhteliselt pikad. Inimesi sätiti valmis paaride kaupa ja meie Merkaga olime viimased. Saime esimeste maandumisi vaadata ja närve veelgi rohkem pingule keerata. Lõpuks tutvustati meile meie instruktoreid... tegemist siiski tandemhüppega. Nimesid enam ei mäleta, aga väga toredad ka sõbralikud poisid mõlemad. Lõpuks peale selgitusi, mis me lennukis ja hüppe ajal tegema peame, ronisime lennukisse. Saime õnnelikum kombel nö eralennuki :). Kui teised läksid suuremate seltskondadega lennukisse, siis meie omas oli piloot, mina, merka, meie instruktorid ja kaks fotograafi. Lennuk oli pisike, aga põllu peal õhkutõusmine polnudki nii jube kui arvasime. Raputas küll, aga mitte hullusti. Kogusime kõrgust ja siis oli aeg uks avada. Siis tuli ärevus sisse...olime siiski kuskil 2,4 km kõrgusel. Esimesena väljus minu fotograaf ning seejärel pidin mina ennast lennukist välja ajama... nii, et mina istusin serva peal kergelt ning minu instruktor, kelle külge ma olin kõvasti ja korralikult kinnitatud, istus minu taga. Mis seal kaua ikka oodata... paar sekundit ja lasime lennukist lahti. Oehh isegi nüüd tagantjärgi selle kohta kirjutades läheb kõhus õõnsaks. Need 25 sekundit vabalangemist möödusid kõva häälega karjudes. Instruktor keerutas meid igatpidi ringi niiet ühel hetkel langesin maa poole selg ees... kiirusega umbes 200km/h. Vinge ikka. Ühel hetkel avanes ka siiski langevari ja saime 10 minutit liuelda imeilusate mägede vahel. Raske on seda kirjeldada, aga see oli ilus...väga ilus. Maandudes oli esimene mõte, et ma tahan seda veel teha :) Olime Merkaga mõlemad üliõnnelikud ja rahul, et selle ikka ära tegime. Hoopis teine emotsioon on asjal juures just sellepärast, et seda koos tegime.
Seejärel kerge lõuna järve ääres enne kui oma pildid kätte saime. Ülilahedad pildid, mida meie fotograafid peaaegu kogu hüppe ajal klõpsisid.
Võtsime suuna lääneranniku suunas. Selleks pidime alguses küll sisemaa poole sõitma, aga mitte palju. Vahepeatused koskede juures, mis kahjuks suure kuiva tõttu väga kuivad olid. Koskede nägemise asemel saime hoopis muinasjutulistes metsades jalutada. Madalad metsad, kus sammal puid katmas ja erinevas suuruses sõnajalad muidu tavalist võsa elavdamas.
Õhtuks jõudsime Paringa järve äärde, mis osutus imeilusaks kohaks. Oli teisigi, kellele see ilu meeldis... rahvast oli päris palju. Aga kuna päev oli pikk olnud ja telgi daime päris hilja püsti, siis ruttu magama... taustaks ainult linnud ja ei mkdagi muud.
08.03
Hommik Paringa järve ääres oli minu arvates üks ilusamaid. Vaikus, päike tõudmas gede vahel, udu järve kohal ja värske õhk. Proovisin seda kõike pildile saada... minu mälus on see õnneks praeguse hetkeni päris selge :)
Selle päeva põhiplaan oli liustikke vaatama minna. Esimeseks siis Fox liustik ja teine Franz Joseph' liustik. Esimene külastasime Fox liustikku, mis on 13 km pikk. Parkisime oma auto esimesse parklasde, et saaks vähe pikemalt jalutada. Igaksjuhuks panime soojemad riided selga, aga peagi saime aru, et see oli liiast. Kõik vastujalutajad olid lühikeste riietega. Jalutuskäik polnud küll pikk, küll aga ülesmäge. Jäämass, millele lähenesime oli metsik. Päris lähedale õnneks ei lastud. Piirded olid ees ja suured hoiatussildid igalpool. Nautisime seda ilu kaugelt. Binokliga uurisime liustiku pinda ja nägime paari giidiga seltskonda liustiku peal kõndimas. Meile see huvi ei pakkunud... eks ole libeda peal kõnnitud küll, eks :).
Järgmine liustik, Franz Joseph, oli kõigest 20 km eemal. Pikkuseks 12 km, lühem kui esimene, aga minu arvates võimsam. Franz Josephi juurde pääsemiseks tuli aga pikem tee läbi jalutada. Võimsad mäed ümberringi, kust kuulsime ja nägime paaril korral kerget kividelaviini. Ei taha mõeldagi, et millised päris tõelied laviinid välja näevad.
Need kaks liustikku on aga erilised selle poolest, et mõlemad lõppevad troopilises vihmametsas, 300 m kõrgusel merepinnast. Ühtlasi on need ka ühed kergemini ligipääsetavad liustikud maailmas. Võimas. Seisad seal, vaatad seda üüratu suurt jäämassi ja ikka ei suuda päris täpselt ära registreerida, et millise massiga tegemist on. Loodus on ikka imeline.
Peale suure jää vaatamist suundusime edasi põhja poole mööda läänerannikut. Mõnus sõit mööda ookeanikallast. Merka sõitis ja mina lappasin erinevaid katalooge eesolevate piirkondade kohta, mida infopunktidest kokku korjasime. Ühel hetkel nägin reklaami ühe festivali kohta. Nimelt oli toimumas "wildfood festival" ehk siis emakeeli " metsiku toidu festival". Vaadates kaardi ja kontrollides kuupäeva otsustasime õhtuks sõita festivali linna Hokitika ning seal öö veeta ning järgmisel päeval metsikust menüüst osa saada. Sellistel hetkedel mulle kohe eriti meeldis, et meil ei olnud kindlaid plaane selleks reisiks...kõik kulges spontaandelt ja sujuvalt.
Õhtul käisime linnas jalutamas ning nautisime pikka randa. Proovisime ka päikeseloojangut jäädvustada, aga üllatuslikud pilved saabusid seda üritust segama.
Ps: osa III on tulekul.
No comments:
Post a Comment