Ettevalmistusi festivaliks oli juba eelneval õhtul näha. Kogunevad inimesed, piirded, alkoholitarbimist keelavad sildid jnejne. Sellel aastal oli toimumas juba 24 festival. Seadsime oma sammud hommikul linna ja hommikusööki nautides nägime erinevaid ülemeelikus meeleolus seltskondasid kogunemas. Päris palju oli erinevates kostüümides seltskondasid...lehmad, pingviinid jnejne. Kostüümeerimist võeti päris tõsiselt ja väidetavalt toimus ka hindamine ühel hetkel...parimad kostüümid said auhinna. Meie aga jäime hindamisest ja kõigest sellest ilmselgelt kõrvale. Keskendusime söögile. Festivali ala oli suure jalgpalli staadioni mõõtu. Keskel suur telk esinejatele mõeldud ning selle ümber väiksemad telgid söögipakkujatele. Hakkasime aga otsast peale. Kõigepealt tervitati meid puu sees elavate vakladega (hoho nagu nad siin ütlevad). Neid nähes ütlesime automaatselt, et eiei neid me küll ei proovi...no elud, vingerdav vagel keele peal ei tundu just väga ahvatlev olgem ausad. Küll ags proovisime lõpuks seda vakla grillitult ja shokolaadiga kaetult :-). Polnud viga midagi... kergelt nätse kui siis. Aga edasi proovisime kohalikku kala whitebait'... see on selline umbes 5 cm pikkune ja väga peenike kala. Selle manustamiseks segatakse hunnik kalu muna ja vähese jahuga kokku ning praetakse siis nagu pannkooke. Seejärel saia peale ja natuke värsket sidrunit ka peale. Väga hea kala.
Seejärel proovisime känguru ja krokodilli liha... ok, aga ei midagi erilist. Kui peaks valima, siis võtaks krokodilli liha uuesti...oli hõrgum ja mahladem.
Grillitud munanditest jalutasime alguses kindla sammuga mööda. Proovisime hoopis ülimahlast ja head hai liha. Pole enne sellist saanud ja vist ei saa ka enam.
Sai ka grillitud rohutirtsu söödud... taaskord sia pral nagu neil siin kõik asjad. Saia oli kahjuks rohkem ja rohutirts oli kõhnake... peale grillimist oli ainult krõbe kest alles ja ei muud midagi. Mõnus krõmpsuv suupiste.
Vahepeal midagi normaalset ka... vahvel vahukoorega :-)
Kõige selle söögi taustal muutusid seltskonnaf meir ümber üha lärmakamaks... väliüritus nagu ikka...ohtralt õlut ja siidrit. Meie aga keskendusime huvitavamatele asjadele.
Nüüd siis aga päeva nael... proovisime ikka ära selle lamba munandi. Eiei, mitte toorelt. Ikka grillitult :-) . Nimelt tükeldatakse see ära ja grillitakse koos sibulate ja erinevate maitseainetega ja siis muidugi kogu see asi saia peale. Võtsime kahepeale ühe portsioni ja saime kõrvale mõlemad ühe shokolaadis vagla. Istusime maha ka nautisime olukorda täiel rinnal. Hirm oli suur, aga nagu ikka on kõik kinni mõtlemises. Esimene amps võetud ja polnudki nii hull. Sõime kogu kupatuse ära ja võin õelda, et ei olnud hullu midagi. Maitses nagu kana kintsuliha vmt.
Merka proovis veel ka tigu, aga ma jätsin selle vahele.
Peale meeleolukat festivali võtsime taas suuna põhja poole. Plaan oli lõpetada õhtul Motueka linna lähedal telkimisalal, aga teepeale jäid meil veel pannkoogimäed, mida iga turist vist vaatamas käib. Tegemist siis kividega, mis tõesti näevad välja nagu oleks pannkoogid üksteise otsa suurtesse virnadesse kuhjatud. Erinevad kujud, erinevad suurused ja lained seda kõike endiselt oma käe järgi kohendamas. Ilus.
Õhtuks jätsime läänerannikuga hüvasti ja suundusime kirde suunas... ööbisime Motueka linna lähedal. Taaskord hiigelsuur ala, kus tundus, et mõned on oma karavanid sinna jäädavalt parkinud. Ühr karavani ümber oli näiteks aed püsti pandud ja üldse kogu selle karavani ümbrus meenutas ühte halvasti hooldatud aeda.
10.03
Minu üks kindlaid soove oli minna Abel Tasman' rahvusparki kajakiga sõitma. Merka õnneks ületas ennast ja sai oma hirmust minu jaoks üle :-) . Motuekas tegime ära broneeringu ja siis seadsime suuna linnast põhja poole, kus põhiline rahvuspargiga seotud kanuutamine toimus.
Kuna jäime päeva esimesest grupist maha (loe: tegime broneeringu liiga hilja) siis pidime suhteliselt pikalt ootama. Selle ootamise käigus tutvusime aga ühe toreda paariga, kes meiega samal ajal kanuutama tahtis minna. Nimelt poiss Uus Meremaalt ja tüdruk Lõuna Aafrika Vabariigist. Kohtusid nad internetis (kui ma nüüd ei eksi, siis paar aastat tagasi) ja praeguseks hetkeks on abielus ja elavad Napieris. Saime täitsa pikalt jutustada, enne kui meie instrueerimine pihta hakkas. Ikka tavapärane jutt: päästevestid, mida teha kui lained tukevad vastu, mida teha kui kajak ümber läheb jnejne. Kõike seda kuulates Merka olemine vist just paremaks ei läinud. Aga õnneks oli ilm meie jaoks ideaalne... väga kerge tuul ehk laineid peaaegu ei olnudki ja päike siras taevas. Pakkisime oma varustuse kajaki külge ära ja seejärel sõidutati 10 inimest ja 5 kajakki traktoriga vee äärde. Vees veel viimased juhised ja pedaaliharjutused ning võisimegi teele asuda. Meie kajakis istus Merka ees ja mina taga...juhtimine käis pedaalidega ja tänu sellele saime mõlemad oma energia puhtalt aerutamisele suunata ja ei pidanud mõlaga suunda juhtima nagu kanuus. Kajakitamine on ikka ägedam kui kanuutamine...aga ega kanuutamisel ka midagi viga pole :-) .
Meil oli aega kuskil 3,5 tundi enne kui pidime rannas tagasi olema. Otsustasime võtta suuna kohe ühe lähedalasuva saare peale...sinna jõudmiseks kulus meil üllatavalt tund aega...tundus rohkem nagu 20 minutit. No kui vaatad ümberringi seda sinisinist vett, naudid päikest ja vaatad imelisi liivarandasid ümbruses siis läheb aeg lennates... isegi kui pead selle kõige juures aerutama. Jõudsime saarele ja tegime esimese väikese peatuse. Pildistasime, päevitasime ja vaatasime tagasi rannikule, mõtetega, et millisele rannale me järgmisena läheme. Käisime vist kokku veel kolmes erinevas rannas. Imeline! Nüüd tagantjärgi pilte vaadates ei suuda uskuda, et kui ilus see ikka oli.
Lõpuks oli kahjuks aeg suund sadama poole võtta. Õnneks oli parasjagu mõõn ja meie väsinud käed ei pidanud nii kaugele aerutama enam :-) .
Aga see kajakitamine ei lähe mul kunagi meelest... super. Ja veelkord aitäh Merkale, kes ennast ületas ;)
Õhtuks läksime tagasi samasse telkimiskohta, kus ka eelmise öö olime veetnud.
11.03
Kompromissid... eelmisel päeval käisime kajakitamas ja täna läksime päevitama. Sellel korral siis ületasin mina ennast :-) . No see rannas päevitamine pole minu jaoks lihtsalt. Hakkan suhteliselt kiirelt igavusest nihelema. Aga päevitasime Nelsoni linna rannas, mis iseenesest oli ilus koht.
Peale jalutamist kiire lõuna puude all ja siis Pictonisse, kus tahtsime üle vaadata sadama...et kuhu me järgmise päeva varahommikul täpselt tulema peame. Piletid olid meil küll olemas, aga kuna pidime sadamas olema hommikul kella poole 6 ajal, siis oli lihtsam kogu pilt eelneval päeval endale selgeks teha. Jalutasime Pictonis natuke ringi ja siis seadsime suuna juba natuke linnast välja, kus meil oli planeeritud kohtumine Pami ja Gunnariga.
Lõpuks jõudis kätte hetk, mil kohtusin jälle Pami ja Gunnariga. Ei jõudnud Pami ära kallistada. Kuna me polnud tervelt kuu aega ( :D) üksteist näinud, siis jututeemasid olid palju ja me olekski võinud vist rääkima jääda. Rääkisime nagu ikka maast ja ilmast. Nemad olid selleks hetkeks põhja saarel pikemalt olnud ja surfanud põhiliselt. Pam ka nüüd surfab :-) . Reisivad nad ringi Gunnari bussiga niirt kahe surfilaua omamine on nendele lihtne. Paarike tundus õnnelik :-) . Hea oli, et me suhteliselt varakult telkimiskohta jõudsime, sest tegelikult pidime varakult magama minema, et järgmisel hommikul praami peale ikka jõuda.
Aga meie taaskohtumine oli väga intensiivne kui nii võib öelda :-) . Nalja ja naeru ja kallistusi. Ma loodan, et ma näen neid ikka korra veel enne kui kodutee ette võtan.
Esimene öö, mille magasime autos...puhtalt sellepärast, et hommikul varakult ei peaks hakkama telki kokku panema.
12.03
Saime hommikul ilusti üles ja õigeaegselt sadamasse. Jabur oli aga asjaolu, et kuigi meil olid piletid olemas, siis check in laevale lõppes tund aega enne praami väljumist, mis tähendas, et pidime sadamas olema pool 6 hommikul juba. Ei tea, miks nii vara pidime kohal olema. Aga praam oli umbes sama mõõtu nagu Saaremaale sõitvad praamid. Sõit kestis kokku 3 tundi ja saime selle aja sees ka imeilusat päikesetõusu nautida. Tuul oli küll küllaltki tugev kahe saare vahel, aga äratas päris korralikult üles. Kahjuks delfiine ei näinud praami kõrval kaasa ujumas.
Lõunasaarest eemaldudes oli natuke kurb ka. Vaatasin eemalduvaid mägesid ja sain aru, et minu jaoks oli lõunasaar ikka hoopis midagi muud...nii palju kohti jäi veel avastamata, aga need kohad, mis sai nähtud olid imelised. Hea, et me algselt plaanitust paar päeva kauem lõunasaarel olime. Lee, saan aru küll sinu lõunasaare armastusest... jagan sinuga seda.
Wellingtoni jõudes haaras linn meid kohe endasse. Proovisime suure liiklusega lihtsalt kuidagi kaasa liikuda ja Te Papa keskused pidama saada. Te Papa keskus on siis nagunüks hiigelsuur Uus Meremaad tutvustav keskus. Nagu üks väga suur muusem põhimõtteliselt. Korruseid oli seal vähemalt 4 ja sissepääs kusjuures tasuta :-) . Jalutasime küll muuseumis ringi, aga kahjuks olime varajasest ärkamisest veel väsinud ja näljased ning ei suutnud väga keskenduda. Aga jalutasime läbi loodust tutvustavast korrusest, maavärinate ja vulkaanide kohta lugesime. Pluss muidugi ohtralt infot maooride kohta ning jupike ka lähiajaloost ja tänapäevast. Keskus jättis väga hea mulje muidu... avar ja huvitavalt üles ehitatud. Pluss veel päris palju videosid...minule isiklikult meeldivad videod rohkem kui need pikad ja lohisevad tekstid seintel.
Ühel hetkel aga saime aru, et me isegi enam ei pööra kahjuks eksponaatidele mingit tähelepanu ning seadsime sammud linna. Jalutasime niisama ringi ja proovisime linna nautida. Pole ikka meie jaoks :-) . Võtsime endale hiiglaslikud portsjonid nuudleid ja läksime kai äärde sööma. Neid aasia restorane on siin rohkem kui euroopa omasid näiteks. Nautisime oma lõunat ja pidime tõdema, et Wellington on üks väga sportlik linn...peaaegu iga teine inimene, kes meist möödus, jooksis.
Wellingtoniga asjad selgeks tehtud, keerasime rooli põhja poole. Eesmärgiks Taranaki mäe lähedal ööbida kuskil. Päevane läbisõit venis küll pikaks, aga meil kujunes kuidagi sujuvalt nii, et põhilise ja pikema sõidu tegimegi tavaliselt pealelõunal, kui päike eriti intensiivseks läheb.
Ööbisime ühes väikses kämpingu kohas ja magasime taaskord autos. Sellel korral puhtast laiskusest. Küll aga tegime endale autokino. Nägi see välja järgnevalt... iga akna ette riputasime rätikud või pluusid, et parkla tuled ja mööduvad inimesed meid ei häiriks ja seejärel sättisime tahvelarvuti käigukangi kohale, nii et me mõlemad oma "vooditest" ilusti nägime... seriaali "how i met your mother" võiski alata :-) . Sellist kino saime paaril õhtul veel teha.
PS: ainult väike jupp on veel jäänud sellest tripist :-)
PPS: olen tänaseks Aucklandis peaaegu et kolm nädalat juba olnud ja liigun siit homme Taurangasse, et kiivisid korjata.
No comments:
Post a Comment