L-P ehk kirsihooaeg läbi

Laupäeval töötasime ainult ühe tunni. Eks seda oli aimata ka ... reedel saime eriti head puud ja korjamine oli hea. Kuni muidugi hetkeni kui liiga palavaks läks. Aga kui kella 2 ajal lõpetasime, siis oli näha et ega palju enam alles ei ole. Otsustasime ikkagi koju minna ja laupäeva hommikul lõpetada. Laupäevane tööpäev oli aga naljakas ... õhus oli tunda lõpetamist. Asusime kiirelt kirsside kallale, et saaks võimalikult palju korjatud, ennekui puud otsa saavad. Kui olime oma viimaseid puid lõpetamas, oli mul ainult pool ämbrit täis ... viimase poole pidin välja võluma ei tea kust. Ma polnud aga ainuke ... mitmed kõndisid istanduses ringi ja otsisid puudele usutatud kirsse. Lõpuks sain oma viimase ämbri täis. Üks ämber on 5 kg muide,kui ma veel maininud ei ole. Enne istandusest lahkumist oli veel ühispildistamine ja siis koju. Käisin veel kontorist ka läbi, et uurida edasise töötamise kohta. Kahjuks pakkimisliinidel enam tööd ei ole ... edasine rahateenimine siin Cromwellis tundus suht nutune. Nüüd on aga õnneks paar päeva veel hooleta ... ploomid vajavad korjamist. Peale seda peab aga osima hakkama jälle. Meie järelvaataja Pete on aga nii teemas, et ta pidevalt ikka uurib maad ja loodab meile tööd leida kuskil. Ehk saame tema sõprade juurde või kõige ägedam oleks kui ma saaksin temaga koos itqndust kohalt võrke eemaldada. Aga eks aeg näitab. Loodame parimat. Kalendrit vaadates avastasin, et kui ma tahan kuu viimased päevad Christchurchis veeta veel enne kui Merka tuleb, siis mul on ainult kolm nädalat siin veel jäänud. 

Aga igatahes laupäeval sai otsustatud, et pealelõunal minnakse järv äärd hooaja lõppu tähistama. Päris palju inimesed liiguvad edasi ja ainult üksikud jäävad natukeseks ajaks edasi. Peale natukest aega kodus lebotamist liikus kogu meie kamp järve äärde. Seltskond oli suhteliselt suur ... enamjaolt meie köögi rahvas, meie järelvaataja ja ämbripoisid istandusest ja siis veel kamp wanuatu mehi,kes ka meiega koos töötasid. Vein läks kiirelt ja ag lendas. Õnneks läksime järve äärde päris varakult ja seega oli mõnusalt aega inimestega juttu ajada, palli mängida, kiikuda, grillida ja ujuda. Nautisin seda pealelõunat tõsiselt. Ühel hetkel aga tundus õige aeg koju minna ja Pete tõi mind ära. Osa rahvast jäi veel grillima, aga kuna saksa poisid ja Andy olid hostelis, siis tahtsin sinna liikuda. Saksa poisi lahkuvad siit juba kolmapäeval ja Andyga on lihtsalt tore aga koos veeta. Koju jõudes oli siin korralik pidu käimas ... rahvat palju ja lärmi ka parasjagu. Jututasime poistega kui ühel hetkel hosteli omanik seltskonna laiali ajas ... naabrid olevat juba korduvalt helistanud ja lärmi kohta kaevanud. Mis seal ikka ... liikusime enamjaolt järve äärde jälle. Teised sai autode peale enamjaolt aga mina ja Konrad olime sunnitud jala minema. Kuna välja oli kottpime ja me päris täpselt ei teadnua kuhu minna, siis läksim tavapärasesse kohta ... leidsime ennat aga inimtühjast parklast ja kuulsime ainult hääli kuskilt eemalt. Paar selgitavat kõnet Andyle ja Rickile ja saime peaaeguet aru kuhu minna. Minu imeline pealamp, mis kõigile alguse närvidele käis, tasus nüüd kuhjaga ära. Ühel hetkel tuli kruusateed mööda mäet alla minna ja plätudeg pilkases pimeduses ei ole see just kõige toredam tegevus. Kohale me aga jõudsime ja taaskohtumine oli ainult puhas rõõm. Kuna seltskond oli suhteliselt lärmakas, siis otsustasime Andyga natuke eemale järve äärde minna. Lõpuks olime seal mitu tundi ... vaatasime tähti, rääkisime maast ja ilmast, nautisime vaikust ja üksteise seltskonda. Sain tunda teise inimese lähedust, millest olen puudust tundnud ...  vahel võivad paar kallistust imet teha. Jalutasime hiljem koju ja tundsin ennast tõsiselt õnnelikuna. 

Pühapäev oli aga üleüldine pohmeluse ja lebotamise päev. Ei maganud küll pikalt, sest keha on harjunud kella 5 ajal üles ärkama. Põhimõtteliselt veetsin terve päeva oma magamiskotiga ühet varjust teise liikudes ... kuulasin muusikat, lugesin ja proovisin magada. Ühel hetkel läks aga enneolematult palavaks ja otsutasime Andyga jäätisest jahutust otsida. Hiigelsuur jäätis ja Andy seltskond kaotas mu peavalu ja olemine oli jälle enamvähem talutav. Päev lõppes aga sellega, et olin kella 7 ajal juba voodis ja uni tuli kiirelt.