Waiheke saar

Otsus Waiheke saarele minna, tuli suhteliselt tühjast kohast. Peale ühte ebameeldivat tööpäeva ja kaastöötajate tobedat käitumist otsustasin oma lahkumise Taurangas neli päeva varasemaks tõsta. Otsus sai päris selgeks siis kui vaatasin ilmaennustust ja see tavapäraselt midagi head ei lubanud. Alguses oli mõte couchsurfingu kaudu lihtsalt Aucklandis olla. Siis aga sain Waiheke saarel elavalt Hoyt'lt kutse hoopis saarele. Miks mitte. Waiheke saar on Aucklandist 35minutilise praamisõidu kaugusel. Saar on kõigest 92 km² ning püsielanikke on seal kuskil 9000 ringis. Päris paljud saare elanikud käivad iga päev Aucklandi tööle...tihe ja hea praamiliiklus teeb selle täiesti võimalikuks.
Mina jõudsin saarele pühapäeva pealelõunal koos üllatavalt ilusa ja sooja ilmaga. Bussiga sõitsin sadamast oma järgmisse ajutisse elamisse. Mind võõrustas 74 aastane Hoyt, kes on päris USA'st ja hetkel elab vaheldumisi Uus Meremaal ja Austraalias. Nüüd talve saabudes liigubki ta paariks kuuks tagasi Austraaliasse...  ikka külma käest ära. Hoyt on üle ilma reisinud hipi, kes elukutselt on vabastava hingamise praktiseerija. Naljakas mees...  elab siin väikeses majakeses, kus pole mingit soojustust ning kus kõik võimalikud kohad on täis erinevaid vajalikke ja mittevajalikke asju. Neid viimaseid on muidugi rohkem. Proovib ta küll igati maailmasäästlikku elu elada... päikesepatareid katusel, ilma veeta wc, praktiliselt pimedas elamine jmt, aga samas ei lülita ta oma külmkappi välja kui kolmeks kuuks Austraaliasse läheb. Õhtusöögid möödusid ühe väikese laualambi valges...  peaaegu ei näinud, mida sõin. Pimedusest tulenevalt olid ka õhtud päris lühikesed...kella 9 ajal voodisse juba.
Kui ma aga kohale jõudsin, siis panin asjad oma väikesesse nurka ära ja mõtlesin jalutuskäigule minna. Hoyt pakkus ennast ümbrust näitama. Enne minekut aga ajasime laua taga natuke juttu...poole vestluse ajal nihutas Hoyt minu ette kandiku koos väikese piibu ja rohelise kraamiga. Ahhh!? Minu üllatus oli suur ja ütlesin kiirelt ära. Polnud mingit tahtmist ennast võõras kohas koos 74aastase hipiga pilve tõmmata, kes eelnevalt oli mulle rääkinud, et mõned couchsurfijad on temaga voodit jaganud....eieiei. Liikusin nendelt jututeemadelt kiirelt üle. Lõpuks läksime jalutusringile...najakad majad künklikul saarel ja sügisele kohased erksad värvid... mõnus. Päike oli aga soe ja tegime ühel väikesel rannal peatuse. Kohtasime seal juhuslikult ka kahte teist rändurit, kes Hoyti juures peatuvad. Üks prantsuse paar. Ajasime veel rannal juttu ja siis sammud kodu poole...pimedus hakkas saabuma ja kõhud olid ka tühjad juba.
Veetsime õhtu elektrisäästlikult väga hämaras ning hiljem pesime nõud topsitäie veega pange kohal, mis sest et kraanikauss ja jooksev vesi oli täitsa olemas. Tore kui inimesed loodusest hoolivad, eks minagi ju hoolin, aga selline eluviis on minu jaoks natuke liiga palju.
Esmaspäeval siras päike taevas ja ainuke mõte oli päev väljas veeta. Ennelõunase jalutuskäigu tegime Hoytiga koos ning käisime läbi ka tema sõprade juurest...paar, kus mees on kohalik kiivi ja naine ukrainlanna. Viimane hakkas minuga kohe vene keeles rääkima. Sain üllatuslikul kombel isegi aru, et mis ta mulle rääkis, aga pidin siiski inglise keeles vastama. Veetsime seal parasjagu kaua aega ning lahkusime peale esimesi ebamugavaid vaikushetki. Ma ei oska kuidagi nendes olukordades käituda, kui kohalikud mind enda sõpradele tutvustavad ja siis peale tüüpilisi küsimusi minu reisimise ja nende siinse elu kohta need ebamugavad vaikused tekivad.
Igatahes jätkasime oma jalutuskäiku...  jõudsime järgmisse randa, kus Hoyt isegi ujuma läks. Mina külmavaresena loobusin sellest ja lugesin hoopis raamatut ja nautisin päikest ja karget meretuult...ma tõsiselt naudin vee ääres olemist. Võiksin tundide kaupa lihtsalt laineid vaadata ja kuulata.
Kuna minu üksinda olemise tase oli suhteliselt väikeseks kasvanud, siis peale lõunasööki otsustasin üksinda jalutama minna. Jõudsin välja järjekordsesse randa, kus sain raamatut lugeda, oma UM kogemuste peale mõelda  ja lihtsalt hetke nautida. Muide, Helle-Mari, sellest rannast tuleb sinu poole teele ka peotäis liiva ;).
Enne pimeduse saabumist liikusin koju tagasi. Taaskord söömine...kiividele ikka meelib oma külaliste kõhud koguaeg täis hoida...  ei mingit pausi...ainult söö. Jube väsitav. Peale õhtusööki aga andsin oma panuse tänutäheks majutuse ja söögi eest. Nimelt soetas Hoyt endale hiljuti tahvelarvuti, aga pole kedagi siiamaani kohanud, kes talle selle kasutamist selgitaks. Veetsime hea kaks tundi tahvelarvuti hingeelu lahates... teist korda juba minu jaoks seda siin UM'l teha. Hoyt oli aga ülimalt õnnelik.
Teisipäeva hommikul ärkasin üles hiljem kui tavaliselt. Väljas oli lihtsalt nii külm, et ma lihtsalt ei tahtnud teki alt välja tulla. Hommikusöögi ajal sadas väljas rahet...mida paganat. Sellel hetkel otsustasin, et liigun tagasi Aucklandi ja veedan oma viimased päevad Robini juures, kus on pesemisvõimalus ja soe tuba. Jalutasin läbi vihma bussi peale ja jätsime Hoytiga järgmise päevani hüvasti. Leppisime kokku kolmapäevase kohtumise, kus mina talle oma telgi üle annan ja tema mulle õhtusöögi välja teeb. Praamisõit Aucklandi ja seejärel kohtumine Lucieniga, kes oli nii tore ja mind sadamast koju sõidutas.

Hüvasti Tauranga ja kiivid ja Pam

Oleme siin isegi tööd saanud teha vahepeal, aga muidu on olukord eelneva postitusega võrreldes muutusteta. Iga hommik koguneme ikka kööki ja ootame uudiseid. Enamjaolt saame teada, et istanduses on veel liiga märg ja peame ootama. Siis keset päeva saame kõne, et võime tööle tulla. Istandusse kohale jõudes peame peaaegu et alati veel ootama. Lõpuks ehk läheb hästi kui 3 tundi tööd saame teha, enne kui pimedaks läheb. Eelmisel nädalal olid pea kõik päevad sellised. Kolmapäevane päev tõmbas kõigil tuju nii alla...tunne oli nagu me kõik oleks kedagi leinanud. Õhtul teatasid päris paljud, et see oli nende viimane kiivide korjamine. Peale kolmapäevast väga vastikut tööpäeva sain aga toreda üllatuse osaliseks...  nimelt ilmus Pam siia :-) . Nad olid Gunnariga Raglanis surfamas ja kuna nende plaanid olid vähe erinevad, siis Pam otsustas Taurangasse tööle tulla. Sai ta meie meeskonda kohe tööle ja naljakal kombel kohe ka uueks meeskonna juhiks :-) . Pamile kohaselt toimus seltskonda sulandumine kiirelt. Kuna nädalavahetus oli meil vaba, siis saime Pamiga mõnusalt kõik jutud räägitud...nii hea, et ta siin on...ma lausa pidin teda nägema, enne kui siit lahkun.
Aga reedel oli taaskord pidu...paar sünnipäeva ja mõndade inimeste lahkumine. Nalja sai palju, klubis sai taaskord ohtralt tantsitud ja järgmine päev oli lebotamise päev nagu ikka. Laupäev oli eriti mõnus. Uni läks varakult ära ja sain rahuliku ja pika hommiku Pamiga kohvitades veeta. Kui päike paistma hakkas, siis liikusime rõdule...ühest hetkest alates hakkasid ka teised pidulised vaikselt ärkama ja meiega rõdul liituma. Meenutused eelnevast õhtust piltide ja videode näol tõid esile suured naerupahvakad. Veetsime korralikud 6 tundi rõdul koos nagu väike pere :-) . Need istumised on kindlasti üks asi, mida ma siinsest Tauranga ajast hakkan taga igatsema.
Ühel õhtul käisime Andyga kalal. Pigem võiks öelda, et käisime lihtsalt õnge proovimas. Kevin (üks saksa poiss) laenas meile oma õnge. Ehk kuskil tunnikese kalastasime ja isegi mina sain oma õnne proovida...peale ühe eemale hüppava kala me aga rohkem ei näinud.
Kuna aga ilmad siin hakkavad üha kehvemaks minema, siis olen otsustanud Tauranga vihma näolt pühkida ja pühapäeval Aucklandi liikuda. Ilmaennustus mainis isegi hommikust härmatist. Aitab :-)

Olen ma teile rääkinud oma väikesest veidrusest, mis mul raamatuid lugedes on? Nimelt ei suuda ma raamatute lõppe lugeda...viimased 5-10 lehekülge jäävad tavaliselt minu poolt lugemata. Mitte, et ma ei viitsi, aga tavaliselt on mul selleks hetkeks juba lõpp enda peas välja mõeldud ja ma ei taha seda rikkuda raamatu päris lõpuga. Hetkel on mul reisiga seoses sama tunne. Ma olen ammutanud sellest kuuest kuust nii palju häid elamusi ja emotsioone, et ma tahaks selle viimase lõpu nüüd vahele jätta, kartuses, et ehk juhtub midagi, mida ma ei taha oma ilusate mälestuste puntrasse. Olen viimased päevad oma toas olnud ja vähe sotsialiseerunud...et saaks oma peas mõtted paika lihtsalt.

Alustasin selle postitusega päris tükk aega tagasi ja mingil põhjusel ei postitanud seda üles.
Praeguseks hetkeks olen bussis teel Taurangast Aucklandi. Sealt kohe edasi Waiheke saarele oma patareisid laadima. Eks näis mis viimased päevad toovad.

Viimane nädal on aga vahelduvalt töö tähe all kulgenud. Õhtud said Pami ja teiste toredate inimestega veedetud.

Vihm ja vabad päevad

Reedest alates oleme töölt vabad olnud. Vihma on päris korralikult sadanud ja seega pole meil kiividega midagi teha. Keegi ei saa selle olukorra muutmiseks kahjuks ka mitte midagi teha. Tuleb lihtsalt kannatlik olla, vähe raha kulutada ja oodata ilma paranemist. Hosteli omanik, Tracy, ütles hästi, et me peaks praegu neid vabu päevi täiega nautima, sest ühel hetkel on tööd nii palju, et me ainult nutame neid vabu päevi taga. Varsti tuleb meil 12 nädala töö 6 nädalaga ära teha...  ilmselt satub ka sekka mõni öine korjamine. Elame, näeme.
Reedel oli juba teada, et õhtul saab pidu. Osa rahvast lahkus ja oli tarvis nendega viimane pidu teha. Käisime Andy ja Maxine'ga poetiirul. Varusime õlut ja veini õhtuks. Veel enne ebatervisliku nautimist läksin tšehhi tüdruku Martinaga jooksuringile. Hea oli minust palju paremas vormis inimesega joosta...tempo oli märgatavalt kiirem ja pidin ennast palju rohkem sundima. Lõpuks jooksime kokku ligi tund aega ja enesetunne oli väga hea. Minul muidugi kops palju rohkem kui temal. Kogusin ennast raamatut lugedes ja seejärel rõdule. Selleks ajaks kui ma rõdule jõudsin, oli enamus rahvast juba kergelt vines. Emotsioonid olid laes ja nii mõnigi oli juba enne südaööd oma alkoholi limiidi täis saanud. Mõnel kontroll puudus ja nii toimus ka kerge käsikähmlus ühe itaalia poisi ja briti vahel. Andy sattus kaklust laiali ajama ja sai paar tugevat põlvelööki ribidesse. Selle tagajärjest kirjutan hiljem. Peale kaklust oli ilmselgelt tuju madalam kui enne, aga aeg parandas peaaegu kõik haavad ja peale südaööd suundusime seltskonnaga kluppi nimega Pahamas. Ma ise ka viimase hetkeni ei uskunud, et ma kluppi lähen. Seelik selga ja kohe pidulikum tunne oli. Klubi iseenesest oli väike, aga muusika nagu klubis ikka. Hoidsin algul tantsupõrandast eemale nagu ikka, aga ühel hetkel olin üllatuslikult lõuna ameerika poistega jalga keerutamas nagu oleks jaanipäev Avinurmes. Euroopa mehed ikka ei tantsi nii nagu lõuna ameeriklased. Minu peaaegu olematu tantsuoskus ei mänginud mingit rolli...  juht oli lihtsalt nii osav. Kella kolmest aga sai tants läbi ja kõik aeti koju. Poole nelja ajal magama vajudes oli uni magus.
Laupäev oli üleüldine pohmeluse ja väsimuse päev. Meil Andyga nii väga nagu pohmelust ei olnudki...pigem rohkem väsimus...sai ju ainult kuskil 5 tundi magatud. Bioloogiline kell ajab ikka kella 7 ringis üles...hoolimata sellest, et kas töötame või ei. Kõigi näod hostelis rääkisid vaid üht...eile oli mõnus pidu. Kahe erandiga sellel korral. Nimelt itaallase Marco nägu oli päris nukker...  kakluse käigus oli ta oma kätt nii palju vigastanud, et see ei jätnud veritsemist järgi. Haiglas selgus, et ta vasaku käe sõrmed olid purunenud klaasist nii palju vigastada saanud, et ta pidi operatsioonile minema. Tänaseks on ta aga hostelis tagasi, aga tööinimest temast järgmised paar kuud kindlasti ei saa. Hetkel on kips ümber käe ja varsti hakkab kuu pikkuse füsioteraapi...vat sulle pidu. Teine nukker nägu oli Andyl...tema sai paar põlvehoopi ribidesse ja valu paremal küljel ei tahtnud kuidagi järgi anda. Nagu mehed ikka, siis haiglasse ei läinud. Lõpuks kui esmaspäeval ikka veel valu päris tugev oli, siis läksime haiglasse. Rääkisin nagu väikese lapsega, aga lõpuks ikka veensin teda piisavalt. Diagnoositi mõrad ribis, vot sulle. Sai valuvaigistid ja nüüdseks on asi juba palju parem. Isegi kolmapäeval sai tööd teha.
Vabadel päevadel olen palju lugenud ja nüüd avastasin enda jaoks ka kohaliku raamatukogu. Kuna tunnen jälle õppimisest ja massaazist puudust, siis otsustasin vastavaid raamatuid ka otsida. Leidsin väga hea spordimassaazi raamatu, mida nüüdseks paaril päeval juba raamatukogus olen lugems käinud. Ostsin isegi vihiku, kuhu teen märkmeid...õppimine ja oma hallide ajurakkude kasutamine tundub nii nauditav jälle :-) .
Rahvast on hostelis iga päevaga üha enam. Sellega seoses aga tunnen, et ma vajan rohkem omaette olemise aega. Õnneks on seda suhteliselt lihtne saada...jalutuskäik või jooksmine. Chrisi käest saadud uus muusika taustaks ja hästi :-)
Mõnusalt kiire kohanemine on siin olnud. Väga toredad inimesed ümberringi ja tundub väga kodune. Tore koht, kus veeta oma viimane töötamise aeg ja hosteli elu siin Uus Meremaal. See aeg hakkab hirmutavalt kiiresti otsa saama.
Teisipäev ja kolmapäev tegime tööd reaalselt pimedani ehk kella kuueni. Justjust, siin hakkab nüüd ikkagi talv tulema ja varakult läheb pimedaks. Külmemaks läheb ka. Usun, et hetkel on teil seal Eestis temperatuur hoopis soojem kui meil siin. Tulen ka varsti seda nautima.
Tänane, neljapäev, on aga selle pagana vihma tõttu jälle vaba olnud. Minu jaoks tähendavad vabad päevad nüüd raamatukogu ja jooksmist. Puhas nauding :-)
Tundub aga, et kogunevad vihmapilved lubavad täna õhtul paar jooki teha. Loodame, et kõigil jäävad ribid terveks sellel korral.

Liisa, proovi nüüd kõike hästi mällu talletada

Kuu aja pärast olen ma juba Aucklandis ja pakin oma viimaseid asju. Neljapäeval töölt koju sõites vaatasin mägesid, millest mööda vurasime ja proovisin nii palju endale mällu talletada kui võimalik. Ühel hetkel, kui oled kuskil pikemalt olnud, kipud kõike liiga tavapäraselt võtma. Justkui see siin olek kestaks igavesti ja ma ei peaks seda kõike endasse talletama. Nüüd kui aega hakkab järjest vähemaks jääma, siis saan aru, et ma peaksin (loe:tahan) igat silmapilku oma mällu väga selgelt salvestada. Isegi kiivide korjamist ei tee ma enam nii automaatselt...proovin kõike naudinguga võtta. Jah, see 15 kilo kaaluv kott on küll raske ja õlad hellad, aga kui päike paistab liivilehtede vahelt näkku, siis ei saa kuidagi kurta.
Neljapäevane tööpäev algas tõusude ja mõõnadega. Nimelt olid kõik kell poole seitsme ajal üleval, et kuulda uudist tööpäeva ärajäämise kohta. Emotsioonid selle uudise üle olid seinast seina, ma olin pigem pettunud. Mis seal ikka...  istusime seltskonnaga rõdul ja olime nõutud. Jube kehva kui oled ennast juba töö lainele sättinud ja siis järsku tööd ei ole. Kasutasin aga juhust ja läksin linna, et juuksurit otsida. Päike, mitte kammimine jmt on mu juustele päris kehvasti mõjunud. Nüüd aga saan juukseid jälle rohkem lahti kanda ja ennast natukenegi ilusamana tunda. Tegin veel linnas väikese jalutuskäigu ja koju tagasi jõudes selgus, et ilm ikkagi hakkab selginema ja osa rahvast saab tööle minna. Oli inimesi, kes olid ennast juba vaba päeva lainele viinud ja ei tahtnud tööst midagi kuulda :-) . Ma aga broneerisin kiirelt endale autos koha...  isegi kui saab paar tundi tööd teha, on juba hästi. Läksimegi kella 11 ajal kaheksaksi tööle. Veetsime 4 tundi peaaegu pidevalt kikivarvukil, sest kiivid olid lihtsalt nii kõrgel selles istanduses. Paar sentimeetrit oleks minu pikkuse puhul juba suurt rolli mänginud. Aga usute või ei, ma ei olnud kõige lühem :-) . Ühel hetkel olime sunnitud veel kiiremini töötama, sest vihmapilved hakkasid lähenema ja istandus oli vaja tühjaks korjata. Me siis korjasimegi palehigis, niiet et varbad valutasid. Lõpuks autos olles ja kodu poole sõites oli hea tunne, et sai ikka tööle mindud.
Kuna aga tööpäev oli ainult poolik, siis otsustasin jooksma minna. Tšehhi tüdruk Martina, kellega töö ajal jooksmisest ja spordist rääkisime, liitub minuga järgmistel kordadel. Martina on kodus jalgpallur, kes õpib arstiks. Väga sportlik ja tore tüdruk. Kuna aga otsus jooksma minna tuli mul liiga järsult, siis pidin üksi minema. Andy oleks ka peaaegu tulnud, aga tal pole veel jooksujalanõusid. Käisime küll vaatamas, aga polnud õiget numbrit. Aga jooks...  see linnatänavatel jooksmine pole ikka päris see, eriti kui valgusfoori taga peab paar minutit ootama. Sellest hoolimata sai üks hea 45 minutiline ring tehtud. Peale jooksu võtsin rahulikult aega ja venitasin. Venitamine on mind siiamaani kangest turjast ja kaelast eemale hoidnud. Pean samas vaimus jätkama.

Õhtu sai rahulikult hosteli elutoas veedetud. Jutud reisidest, spordist, tööst jnejne.

Nüüd tahan küll, et keegi mu selga ja turja masseeriks

Esmaspäeva hommikul oli meie esimene päev kiivisid korjata. Hommikud algavad pihta sellega, et kell 7 saab teada, et kas ja kuna töö pihta hakkab. Meie väga rahvusvahelise grupi juht on Šhotimaalt pärit Chris. Tema suhtleb meie järelvaatajaga, kes meile erinevaid istandusi ette söödab. Esmaspäeva hommik algaski siis varakult. Olime Andyga juba poole seitsmest üleval...  ei taha ju hiljaks jääda esimesel tööpäeval. Me polnud päris kindlad, et kas kell 7 on kogunemine või siis juba hakatakse autodega liikuma. Poole seitsme ajal olime me igatahes köögis ainukesed. Saime rahulikult hommikusööki nautida ja seitsme ajal hakkas rahvas vaikselt kogunema. C sai kõne ja väljumine lükkus edasi mõnevõrra. Lõpuks jõudsime autodega oma esimesse istandusse kella 9 ajal. Transport on siin korraldatud osaliselt hosteli poolt. Nimelt on neil mikrobuss, mida üks meist juhib. Meie grupp on hetkel kuskil 18 inimest ja seega sõidame iga päev tööle kolme erineva autoga.
Aga kuidas siis kiivide korjamine käib? Sellest ma olen juba rääkinud, et kuidas taimed on suunatud kasvamise ajal...  nagu varjualune. Korjamiseks sai igaüks endale suure koti, mis käib üle pea ning rihmade kinnitub ümber käte ja õlgade... no kujutage ette endale näiteks beebide kandekotti...  midagi taolist. Kott ise mahutab ehk kuskil 15 kg kiivisid. Seega on umbes iga nelja minuti tagant päris mõnus raskus sinna kogunenud. Korjamine käib hetkel meeskonnatööna ja saame tunnipalka, sest korjame kuldseid kiivisid, mille käsitlemine peab nende suhteliselt õhukese koore tõttu päris hell olema. Seega rohkem palka ja ettevaatlikum töötamine. Igatahes igaüks korjab küll kiivisid oma kotti, aga need tühjendatakse suurtesse puukastidesse ridade vahel. Täis kastid sõidutavad ära eriti ohtliku sõidustiiliga maoorid. Ühel päeval jäävad raudselt kellegi varbad traktori rataste alla.
Meie esimene tööpäev aga kestis ainult 2,5 tundi, sest esimene istandus sai tehtud ja uute polnud mõtet veel minna. Olgem ausad...päris hea, et esimene tööpäev oli lühike. Selle ajaga said õlad päris hea koormuse, aga mitte liiga palju. Õhtul oli isegi täitsa talutav...kartsin hullemat valu õlgades. Kuna Andy tahtis hirmsasti randa minna, siis tegime kiired toimetused linnas ja läksime bussiga randa. Ikka Maunganui mäe juurde, kuhu siis veel :-) . Jalutasime rannas ja nautisime niisama mõnusat olemist. Väljas oli aprilli lõpu kohta üllatavalt soe. Ronisime üle suurte kivide ja elasime pikalt kaasa ühe kaluri tegemistele. Kahjuks aga läks päike liiga varakult künka taha ning läks jahedaks...  meie seadsime sammud kodu poole ja ei näinud ühtegi kala konksu otsas.
Teisipäeva hommikul oli üllatavalt lihtne ärgata. Hea oli hommikul köögis toimetada ja juba paljusid nägusid teada. Päris tore seltskond on meil sattunud. Näiteks on meil inglased, sakslased, itaallased, prantslased, tšehhid. Olen sattunud siiamaani kõrvuti töötama Walesist pärit tüdruku, Max'ga. Tore ja positiivne inimene.. . aitab tihtipeale raskest pealelõunasest hetkest üle. Lisaks on meie grupi juht Chris väga meeldiv inimene. Tema šoti aktsent teeb mulle iga päev nalja :-) . Aga teisipäevane tööpäev algas pika sõiduga istandusse. Kuna meie töötame tegelikult järelvaataja P all, siis tema organiseerib meid erinevate istanduste vahel. Teisipäv ja kolmapäev olid planeeritud ühes istanduses, kuhu jõudmiseks kulus meil ligi 45 minutit. Päris pikk maa minna. Mõlemad päevad olid rasked 8 tunnised, kus peale lõunapausi oli tunne, et kiivid lähevad aina raskemaks ja raskemaks. Teisipäeval rõõmustas meid kõiki istanduse omanik üllatusliku pausiga, kus pakkus kõigile suupisteid. Kui õnnelikud kõik olid, kui meid saadeti pausile, kus saime pirukaid, võileibu, kooki, kommi, muffineid...oooeehh see oli lahe. Oleks see vaid iga päev nii :-) . Peale seda pausi oli kõigil jälle energiat rohkem ja töö läks kiiremini. Eks peale paari päeva hakkab korjamise tehnika ka paremaks minema juba ja töö on kiirem, aga on veel arenemisruumi. Peale teisipäevast tööpäeva suutsin ennast isegi jooksma vedada. Tuppa jõudes pidin aga kohe jooksuriided selga panema, sest oleks ma pikali heitnud, siis oleks ma sinna ka jäänud. Aga hea pooletunnine jooks ja pikk venitamine aitasid päris hästi lihased lahti saada. Pean seda venitamise taktikata jätkama, sest selle tööga lähevad lihased ikka päris pingesse.
Kolmapäevane tööpäev oli aga nii intensiivne, et ei olnud mingit jooksmist. Pidime kõik ennast korralikult tagant sundima, sest istandus oli vaja sellel päeval lõpetada. Tööpäeva lõpp oli päris robustne, aga ära me tegime.
Õhtul olid kõik nagu zombid hostelis. Põhi jututeema on laupäevane vihm, mis meie jaoks tähendab vaba päeva ja see omakorda kerget pidu reede õhtul. Muidu mind hostelite peod väga ei tõmba, aga siinse seltskonnaga oleks see päris vahva.
Peale kolme päeva kiivikorjamist olen ma endiselt õnnelik töö üle...väsinud, aga õnnelik. Mul on hea meel, et ma Te Pukest tagasi Taurangasse kolisin.

Lõpuks ometi saan kiivisid korjata ehk tagasi Taurangas

Eelmisel neljapäeval veetsime siis öö nö vanglas. See koht oli tõesti veider... õnneks olimegi seal ainult ühe öö. Nimelt majas, mida neljapäeval Maketu külas vaatamas käisime, vabanes meile reedel üks tuba. Kolisime praktiliselt kohe peale tööpäeva sinna sisse. Nagu ka eelnevalt kirjutasin, siis ööbis lisaks meile seal veel vähemalt 6 teist inimest. Julie on päritolult austraallanna ja töötab lasteaiakasvatajana. On olnud nooruses päris hea surfaja ja praegu on aegajalt lihtsalt hobi korras surfivõistlustes hindaja rollis. Maja on Maketu külas, mis asub väga lähedal surfirannale ja Te Puke pole ka kaugel. Saime J väikese toa narivoodiga. Seadsime ennast sisse (mina küll ajutiselt ainult, taaskord) ja seejärel läksime otsima J sõpra Lukast. Lukas on tšehist pärit poiss, kellega J Hastingsis kohtus ja kenüüd meiega liitus. Kuna tal aga veel tööd polnud, siis oli ta veetnud päeva rannas, mis kujunes sujuvalt rummijoomiseks ühe kohaliku mehe väikeses köögis. Mehed olid ilmselt juba keskpäevast üldise sõbrunemisega pihta hakanud, sest kui mina ja J lõpuks maja üles leidsime ja kööki sisse astusime siis oli vaatepilt rohkem kui naljakas. Väikeses kõik-ruumid-ühes-toas tüüpi majas olid Lukas ja 50ndates eluaastates vana surfar suurt rummipudelit tühjendamas ja väga elavat vestlust pidamas. Asja tegi minu jaoks naljakaks aga see, et mõlemad tegelased rääkisid väga segast inglise keelt ja mul oli tükk tegemist et midagigi nende jutust aru saada. Lukase inglise keel oli tšehhile kohaselt lihtsalt vägaväga kehva ja kohalik mees oli maoori sugemetega ning lisaks veel mingi murdega, niiet see kõik kokku koos erinevate alkohoolsete jookide ja suitsudega tegi kokku paraja pudru ja kapsad, kui nii võib öelda. Veetsime seal väikeses köögis piisavalt palju aega, et aru saada, et Lukasel pole kohe kindlasti hea mõte autoga meie järgmisse elamiskohta sõita. Jätsime jauravad mehed maha ja läksime koju. Vajusime taaskord kiirelt magama, sest seljataga oli jälle pikk päev renoveerimist.
Laupäev oli meie jaoks aga täis tööpäev jälle. Saime terve päeva uksi ja uksepiitasid värvida. Miks mitte. Need kolm nädalat renoveerimistöid on päris lahe olnud tegelikult. Hea on vaadata, kuidas väga kehvas seisus majast on saanud maja, mida vaadates tekib mõte, et siin oleks ikka nii lahe elada. Kuna aga laupäev oli minu jaoks viimane õhtu koos J ja L'ga veeta, siis otsustasime teha ühe mõnusa ühise õhtusöögi. Käisime Te Pukes värske kala järel. Õhtusöögiks oli siis meie kolme poolt kartulid, salat ja fooliumis küpsetatud imehea kohalik valge kala. Julie tegi pastat pesto kastmega. Nautisime õhtusööki terrassil, sest ilmad on veel siiski päris soojad siin. Nautisime klaasi veini ja kuulasime Julie erinevaid lugusid inimestest, kes tema juures elanud on. Näiteks tegelane, kes sõi ainult banaane...  lõuna-ameeriklane, kelle dieet nägi ette 12 banaani päevas...tegelane oli peale paari nädalat lõhnanud ja üleküpsenud banaan.
Pühapäev oli planeeritud väga tihedaks tööpäevaks, ags välja kukkus hoopis midagi muud. Vaja oli teha põhjalik lõppkoristus majas, et uuel nädalal saaks hakata vaipasid maha panema. Tööl olime aga ainult mina ja J. Koristasime köögi põhjalikult ära, aga see oli ka kõik. Suuri mööbliesemeid me vedama ei hakanud ja muud ei osanudki nagu teha. Teisi mehi polnud lähitundidel niikuinii tulemas ja nii me peake kahte tundi oma tööpäeva juba lõpetasimegi. Läksime tagasi Julie juurde, et seal oma edasiste plaanide üle juurelda. Minu asjad olid pakitud igatahes, et õhtul Taurangasse kolida. Oli vaja vaid vahepealse ajaga midagi peale hakata. Peale pikka mõtlemist otsustasime Taurangasse mu asjad ära viia ja seejärel Papamoa randa minna. Hostelis check-in' tehes tundis kohe väga positiivset ja mõnusat olustikku. Hosteli pidaja Tracy tundis mu isegi ära...olin samas hostelis eelmise aasta novembris paar päeva. Panin kohe enda ja Andy nimed ka tööotsijate nimekirja...  juba õhtuks lubati uudiseid sellelt rindelt. Asjad tuppa, rannavarutus kaasa ja jälle välja. J, L ja mina nautisime Papamoa randa täitsa paar tundi, enne kui päike väga madalale vajus ja jahedaks läks. Siis aga oligi aeg juba minu jaoks uute koju minna, sest Andy oli Aucklandist kohale jõudnud. Jätsin J ja L natukeseks ajaks jälle hüvasti. Taaskohtumine Andyga oli hea :-) Sain üle pika aja jälle südamest kedagi kallistada. Veetsime õhtu linnas jalutades ja üksteisele oma vahepeal toimunud tegemistest rääkides. Tundsin sellel õhtul peale päris pikka aega jälle mõnusat rahu tunnet. Pele jalutuskäiku linnas leidsime oma toa ukse pealt sildi, et me läheksime retseptsiooni ja räägiksime tööst. Tuli välja, et juba esmaspäeval saame kiivide korjamisega pihta hakata. Super. Me olime ikka õnnega koos :-) . Nii kiirelt pole töö leidmine siin vist kuna läinud. Kuna aga äratus oli enne seitset, siis varakult magama.
Esimesest tööpäevast saate juba lugeda paari päeva pärast :-)
Praegu aga elu ilus :-)

Ikka Te Puke

Tekib palju vaba aega ja palju üle mõeldud mõtteid. Esmaspäeval saime küll teha natuke veel tööd. Lõpetasime põrandate lihvimise. Jätsime selle töö laupäeval tegemata, lihtsalt et meil oleks esmaspäeval ka midagi teha. Keskpäevaks olime aga juba oma asjadega valmis. Ajasime kahe teise töötajaga juttu veel pika lõunapausi ajal. Hetkel seal kaks brasiilia meest Edson ja Davi, kes nüüdseks on juba umbes 5 aastat siin mandril elanud. Mõlemal neil üpris tugev aktsent juures ja selletõttu suhteliselt raske nendega pikka vestlust maha pidada. Kuna olin suhteliselt mittesotsiaalses tujus, siis olin rohkem kõrvaltvaataja ja lasin J seda vestlust juhtida.

Oleme siin korralikud maksumaksjad. Näiteks olen ma alates detsembri kuust maksnud natuke rohkem kui 1000 dollarit maksudeks. Selle sain teada ühelt siinselt koduleheküljelt, mis kajastab kõiki sinu isiklikke sissetulekuid ja makse jmt. Muidu see asi mind nii väga ei huvitaksk, aga väidetavalt peaks ma kõik maksud tagasi saama, kui ma viibin siin vähem kui aasta aega. Siin pole aga maksude tagasisaamine nii lihtne nagu meil tuludeklaratsiooni täitmine, kus teed paar hiireklikki ja korras. Siin on vaja kontoritesse helistada, kus masinad tahavad sinuga rääkida ja kui lõpuks inimesega saad rääkida, siis nad räägivad nii kiirelt ja segaselt, et raske on aru saada. Vähemalt sain oma konto internetis aktiveeritud ja näen oma sissetulekuid ja makse. Maksutagastuse ankeedi täitmine on aga hoopis teine ooper. Küll on erinevad vormid ja küll on ohtralt küsimusi. Eile proovisime Jachintega seda asja netis teha, aga lõime käega. Lihtsam on sõita Taurangasse ja sealses kontoris asi selgeks teha. Minu jaoks liialt keeruliseks aetud protsess, J jaoks aga palju lihtsam kui Kanadas.

Vihmane ilm ja vähe tööd võivad luua päris hea pinnase nii kurbadele mõtetele. Teisipäev oligi üks nendest päevadest, kus koduigatsus peale tuli. Kurva tuju ravi on tavaliselt shokolaad. Siis aga tuleb seda shokolaadi söömist ravida. Lõpuks ajasin ennast jooksma. Kuna päev oli ka suhteliselt vähe aktiivne olnud, siis andsin endast kõik ja jooksin poolenisti vihaga...lõpetasin 5 km alla 30 minuti. Koju jõudes oli jälle naeratus näol ja tuju hea. Jooksmine on väga hea teraapia. Teine hea teraapia on minu jaoks jalgrattasõit, aga seda võimalust hetkel ei ole.

Kolimine... tegime seda jälle. Nüüd siis kolisime vanapaari juurest hostelisse, mis meenutab vabapidamisel vangimaja. Kolimine oli põhiliselt J mõte, kuna tema arvates olid Jan ja Bill meil liiga nö kuklas koguaeg. Minu arvates aga tundsid nad lihtsalt huvi meie vastu...  ikka uurid ja küsid, kui võtad võhivõõrad enda majja elama. Olin juba paar päeva J käitumisest aru saanud, et miski häirib teda pidevalt. Neljapäeval ühe lähedalasuva mäe otsa ronides see jutu käigus välja tuligi. Lõppkokkuvõttes lõppes asi sellega, et kolisime vanapaari juurest välja ja ajutiselt ööks või paariks siia hostelisse. Hubasest kahesest toast suurde kümnele inimesele mõeldud ühikatuppa, väikesest köögist hiigelsuurde kööki, mugavast ja kodusest elutoast rohkem lennujaama terminali meenutavasse elutuppa. Loodan tõesti, et me veedame siin ainult ühe öö. Käisime juba ühte järgmist kohta vaatamas. Maketu nimelises külas, ranna lähedal, aiaga maja, kus peale meie veel paar rändurit peatub. Tuba peaks meile loodetavasti reedel vabanema. Lisaks saabus neljapäeval siia J sõber L, kes meiega koos hakkab elama ja töötama. Kõik tundub veel väga segane ja lahtine, aga loodetavasti saame uue nädala alguses asjadesse vähekesegi selgust :-)

Lisaks on Andy oma kodukülastuse reisilt tagasi Uus Meremaale jõudnud ja liigub ka siia kiivide piirkonda. Nüüd ongi minu jaoks erinevaid võimalusi ja soove nii palju, et raske on otsust langetada. Küll tahaks Te Pukes raha teenida, aga rohkem tahaks Andyga Taurangas koos olla, mis sest et seal meil vb raskem tööd leida. Küll tahaks vaikses kohas olla, aga samas oleks hea vaheldusekd linnas olla. Lisaks kõigele sellele ei saa kuskil päris 100 % kindel olla, et tööd on. Isegi praegu siin Te Pukes pole päris kindel. On küll jutt, et saame pakkimismajja ja siis meie endise ülemuse jutt, et saame harvendada ja korjata. Aga kas seda tööd on ka J sõbrale ja Andyle?! Oehh...otsusedotsused. Aga nagu ma Cromwellis olles õppisin, siis kõik kulgeb ise paika lõpuks :-) Hetkel olen lihtsalt õnnelik selle üle, et Andy on tagasi ja liigub mulle lähemale. Täna temaga pikalt telefonis rääkides tuli naeratus näole ja tuju paranes märgatavalt.

J koos tegutsedes olen aru saanud, et me oleme ikkagi üpris erinevad inimesed. Enamus asjade kohta on meil päris erinevad arvamused ja üksteise kommentaarid tunduvad mõlemale justkui pidevad etteheited. Hastingsis oli meid siduvaks aineks Pam, siin aga on teisiti. Proovin küll pidevalt jututeemadid leida ja tema kanada elu ja kõige muu kohta uurida, aga need teemarendused vajuvad kiirelt kokku.

Neljapäev on siin aga ANZAC' päev, kus mälestatakse Austraalia ja Uus Meremaa sõdureid, kes I maailmasõja lahingutes hukkusid. Päev lausa nii tähtis, et enamus kohti suletud ja tööd ei tehta. Meilegi tähendas see vaba päeva. Hommikupooliku veetsime filmi "Food inc." vaadates. Seejärel võtsime ette jalutuskäigu lähedalasuva väikese mäe otsa, kus tuul oli nii tugev, et tahtis hinge kinni lüüa (mis veider väljend). Tuulega võitlemine oli väärt...  vaade oli imeilus. 360° küll oli näha Tauranga mägi Maunganui, ookean nagu alati ja Te Puket ümbritsevad põllud ja metsad. Ohtralt istandusi muidugi. Kui vaid ilm oleks nüüd ilus ja lubaks kiivisid korjata, oleks eriti super.

Las kallab

Laupäev, aga otsustasime ikka tööle minna. Alates reede õhtust on sadanud suhteliselt pidevat paduvihma. Õnneks oli jäänud teha ainult kerge koristus, viimased põranda lihvimised otsustasime esmaspäeva lükata...  et meil ikka midagi teha oleks.
Käisime hommikul veel kahest pakkimismajast läbi, kus meile ainult ankeedid näppu pisteti ja paluti nendega uuel nädalal tagasi tulla. Tundub, et saatus ei taha meid, meie õnneks, pakkimismajadesse tööle lasta :-) .
Vihmane ilma aga ei ole just kõige nö ergutavam ilm töö tegemiseks. Selline ilm on paras kodus istumiseks, raamatu lugemiseks vmt. Seda me ka otsustasime teha. Kõigepealt võtsime videolaenutusest paar filmi. Ulmelise raha eest...  kolm filmi nädalas ajaks kõigest 3 dollari eest. Lisaks oli teenindaja nii armas ja pani filmid oma nimele, sest me ei osanud talle oma aadressi öelda. Sellinr usaldus siin väikeses Te Pukes. Seejärel kiirelt snäkishoping, kaltsukasse kotitäis asju, mis maja koristamise käigus kõrvale panime ja siis kohviring. Nimelt tõi Sam meile teisipäeval ülihead kohvi kuskilt linnast. Tänutäheks, et olime valmis kell 7 hommikul tööle hakkama. Meil olid selgelt meeles need kohvitopsid ja võtsime J'ga eesmärgiks see kohvik üles leida. Õnneks on Te Puke niivõrd väike koht, et põhimõtteliselt kõik kohvikud on ühe pika tänava peal. Käisime läbi 5 erinevat kohta enne kui õigeid topse leti peal nägime. Rääkisime kassiirile ka loo ära ja tal oli ainult hea meel. Istusime seal oma suurte kohvitopsidega, sõime muffineid, ajasime juttu ja nautisime vihmast ilma. J'ga on tore koos aeg veeta, koos tööd teha ja elada, aga Pamiga tundus see kõik kuidagi lihtsam ja mugavam...  aga inimesed ongi ju erinevad. Igatsen Pami lihtsalt.
Koju jõudes sain kasutada mõnusalt käes olevat aega, et oma asju ajada internetis. Küll ülekanded, maksutagastused jnejne. Vähemalt selle jaoks on see vihmane ilma kasulik...  saab lõpuks teha asju, mida ilusa ilmaga ei raatsi väga teha.
Õhtul vaatasime J ja Janiga filmi "Julia & Juliet".
Pühapäev oli planeeritult vaba päev. Magasime lausa kella kaheksani. Seda ei juhtu siin just tihti. Terve öö oli sadanud jälle. Näitks on viimase 30 tunniga meie piirkonnas sadanud 110 mm ja järgmise päeva jooksul peaks sellele veel kuni 90 mm lisaks tulema. Hetkel on siin vihmasem kui fjordides, mis on eriti sürr. Olukord on muutunud äärmuslikust kuivast äärmuslikuks märjaks. Mõned linnad on üle ujutatud ja osadnteed turvalisuse tagamiseks suletud. Ehk keeratakse need vihmakraanid ikka kinni lähipäevil. Kiivid vajavad korjamist. Meie aga kasutasime vihmast päeva enda patareide laadimiseks. Ma kirjutasin lõpuks valmis postkaardid, millega tegelemist olen pidevalt edasi lükanud. Jan ja Bill läksid korralike kristlastena kirikusse ja meie otsustasime kasutada võimalust ja laenutusest võetud filmi vaadata. Sellel korral Johnny Cashi eluloost rääkiv film. Väga hea elamus. Tema muusika taustal lihvisin ma muideks kolm päeva põrandaid...  see jääb mulle vist elu lõpuni meelde.
Tervet päeva aga ei tahtnud ka toas passida ja peale kerget lõunat suundusime Taurangasse. Kergest vihmast hoolimata tegime ühe kiire jooksu ja seejärel otse ujuma. Mitte ookeanisse vaid väiksesse spa laadsesse asutusse, kus soolane merevesi on kuskil 30 kraadini köetud. Päris hea oli peale vihmas jooksmist soojas basseinis liguneda. Basseinid olid lahtise taeva all ja see oli kõik kokku väga mõnus kogemus. Olime enda üle uhked, et ikka jooksma läksime, vihmast hoolimata.
Õhtul tegin oma elu esimese laari gluteenivabasid shokolaaditükkidega küpsiseid. Super head...  väljast krõbedad ja seest pehmed, mitte liiga magusad ja hästi kerged. Suured kokkajaid Jan ja Bill ka kiitsid. Päris mõnus oli üle pika aja jälle küpsetada. Loodan, et nüüd korralikus köögis olles hakkan jälle normaalset sööki tegema.
Aitasin Janil ahvelarvuti süsteemiga harjuda. Nimelt ostis ta endale tahvelarvuti, aga nendel ei ole ju kasutusjuhendeid enam kaasas...  justkui kõik peaksid juba eos teadma, et kuidas asjad toimivad. Oleme kahel õhtul laua taga istunud ja adja uurinud. Naljakas on seda kõike tehnilist juttu inglise keeles vanemale inimesele seletada. Aga saame hakkama :-) .
Jan ja Bill on siis vanapaar, kelle juures me nüüd elame. Vanust mõlemal 70ne aasta ringis ja võõrustavad juba mitu aastat hooajatöölisi nagu meie. Väga kena paar, kellega on lihtne jutule saada ja kes väga pikalt ei uuri, et mis ja kuna ja kuidas me iga päev ringi liigume. Saame ikka oma asju ajada niinagu tahame. Küll aga ei kujuta siin ette väikest õlle nautimist peale tööd. Mõlemad on väga usklikud ja igapäevaselt tihedalt kiriku tegevusegs seotud. Õnneks meile usku peale ei suruta, aga majas on ikkagi tunda, et on kindlad reeglid, mis annavad märku, et jumala sõna on oluline. Näiteks ei võta nad ühte tuppa üürile noort paari, kes pole abielus. Kui siia majja tahaksid tulla kaks noort paari, siis peaksid poisid ühes ja tüdrukud teises toas olema. Inimestel on erinevad arvamused ja kes sellise korraldusegs rahul ei ole, see otsib lihtsalt uue koha elamiseks. Pole mina siin enda jumalasse-mitteuskumisest juttu teinud ja ei kavatsegi seda teha.
Õhtul saime nautida korralikku müristamist ja sinakaslilla varjundiga välgutamist. Loodus on ikka päris metsik praegu ja lõppu ei paista hetkel tulevat.

Kohanemine Te Pukes

Olen nüüd Te Pukes olnud nädala jagu. Eelmisel laupäeval kolisime Tauranga hostelist ajutiselt meie ülemuse, Sam'i, juurde. Elasime keset istandust ühes vanas ja väikeses majas, kus tubades puudusid elektripistikud, sest see oli nii vana...  mulle see maja meeldis ... kohe väga. Meie seal elamise ajal käis parasjagu renoveerimine ehk uued põrandad, värvide värskendus jnejne. Osaliselt oli meie töö ka selle maja renoveerimisega seotud. Muidu tore maja, aga meie nö majakaaslane oli meie ülemus Sam. Oehh ei teagi, kust alustada :-) . Ta on ikka täiesti omaette inimene. Võttis paar päeva aega, et temaga ära harjuda. Sam = väga ropp suuvärk,  naeratus näol, palju alkoholi, suur süda, kergelt vägivaldne (mitte naiste suhtes), hooliv oma töötajate suhtes, mitte väga organiseeritud, palju väga naljakaid lugusid. Sai selgemaks? :-). Väga äärmustes inimene nagu aru võite saada. Peale nädalat temaga koos töötamist saime kõik aga ühele lainele ja tegime ohtralt tööd ja selle kõrvale ka ohtralt huumorit, viimane kohati liiga ropp, aga siiski huumor. 
Mis tööd aga teinud oleme? Kuna renoveerimisel olevad kaks maja peavad suhteliselt kiirelt valmis saama, siis oli kogu tööjõud sinna suunatud. Minu ülesandeks sai põrandate lihvimine. Teisel korrusel olid kõigi kolme toa ja koridori põrandad ilusast puidust, mis oli tumeda värviga kartud ja väga räsitud. Sain enda kasutusse võimsa lihvimismasina, mis tugeva liivapaberiga siis põrandalt kogu värvikihi maha kooris. Masin aga oli võimas ... selle käsitlemine nõudis parasjagu jõudu ja pidevat tähelepanu. Küll oli paberit vaja vahetafa, küll servasid jälgida, küll juhtmeid jälgida jnejne. Lisaks tegi masin küllaltki kõva lärmi. Veetsin kolm pikka päeva (11 tundi puhast tööd) maski ja suurte kõrvaklappidega, olles tolmuga kaetud. Aga nautisin neid lihvimispäevi täiel rinnal. Alustasime hommikul kell 7 ja lõpetasime pimedas. Teisipäeva õhtul näitas Sam oma tänu meile tasuta pitsade ja õlle kujul. Jäin lõpuks oma lihvimistööga väga rahule ja üks kohalik põrandate proff oli mu tööd Samile kiitnud. Et sõbrad, kui teie põrandad vajavad lihvimist, siis andke märku ;-) .
Lisaks tavalisele kiivide harvendamisele ja muule taolisele sain ma ka traktoritega sõita. Nimelt olime ühel päeval oma lõunapausi ajal autode juures lebotamas kui Sam tuli meie juurde ja ütles, et peale pausi tahab ta näha kas me traktorit oskame juhtida. Olime kõik suht tummad...  meie tähendab siis mina, Cathrin ja meie uus töökaaslane Kaisa Rootsist. Keegi meist polnud varem traktoriga sõitnud. Tõotas tulla huvitav pealelõuna. Alustuseks tavapärane tutvustus, et kuidas asjad toimivad. Cathrin aga leidis, et see pole tema jaoks ja Sam saatis ta pikea jututa tagasi harvendamise tööle. Mina ja Kaisa aga jäime huviga ootama, et mis edasi saab. Põhimõttelidelt oli meil vaja 6 erinevas suuruses ja erineva iseloomuga traktorit sõidutada istandusest välja ja need survepesuga puhtaks pesta. Pesu on vajalik selleks, et ära tappa kiivisid kahjustavad bakterid, mis viimastel aastatel siin ringi liiguvad. Alustasime aga lihtsalt platsi peal ringi sõtmisega. Kaisa sai lihtsalt traktori ja tegi sellega proovisõidu. Minule andis aga Sam traktori, mille taga oli umbes 4 meetri pikkune käru, kus kiivide korjamise ajal suuri kaste sõidutatakse. Peale platsil ringi sõitmist pani Sam meid aga istanduses kiivi ridade vahele tagurdamist harjutama. Read ehk kaks meetrit laiad ja pidime sinna siis selle pika käruga tagurdama. Mõte sellest oli päris ärevust teekitav, aga tegelikkus oli palju põnevam. Esimese korraga kohta läks mul päris hästi. Ühtegi taime ei ramminud, rooli keerasin enamjaolt õigele poole ja Sam jäi ka meie sooritustega rahule. Kui kõik läheb hästi, siis saame saagikoristuse ajaks ehk hoopis traktoristi ametisse ja ei pea korjama. See oleks eriti lahe. Aga eks näis. Peale tagurdamisharjutusi pidime Kaisaga vaheldumisi 4 traktorit ära pesema. Üllataval kombel võttis see päris kaua aega.
Vabal pühapäeval otsustasime Taurangasse ja Waihi randa minna. Mu kanada reisikaaslastel on Waihi ranna lähedal tuttavad, kelle juures nad Uus Meremaale saabudes aklimatiseerusid. Käisime neil külas ja uudistasime nende hirve farmi. Kasvatavad nad hirvi enamjaolt liha eesmärgil ja kari on kuskil 200 pead. Peale liha saadavad nad veel ka sarved meditsiinitööstusele. Väidetavalt pidi hirve sarvedest tehtav pulber väga hea valuvaigistava toimega olema. Aga vaba päev peale pikka ja rasket töönädalat oli igati omal kohal. Liiga pikalt aga ei saa ka unelema jääda, esmaspäeval jälle tööle.
Nädala algus oli aga vihmane ja kiivide harvendamist ega ka mingit muud tööd ei saa vihmaga teha, seega suundusime sisetöödele. Ühes renoveeritavas majas oli vaja põrandaid lihvida. Aga sellest lihvimisest ma juba kirjutasi ju.
Ühel hetkel aga saavad kõik tööd otsa. Sam küll otsis meile erinevaid asju teha, et meid lihtsalt tegevuses hoida. Viimased kaks päeva oleme Jachintega maju koristanud ja uutel üürnikele elamiskõlblikuks kohandanud. Sam ja veel paar töötajat liikusid aga neljapäeval idarannikule ühte teise istandusse nädalaks või nii. Proovime senikaua enda aega siin kuidagi parajaks teha ja hajutame Sami antud tööotsasid erinevate päevade peale, et me päris tühja ei istuks siin vihmaste ilmadega.
Viimastel päevadel oleme ka silmad ja kõrvad lahti hoidnud uue töökoha mõttes. Nii igaksjuhuks. Istandused hetkel suuri korjamise kampasid ei moodusta ja pakkimismajadel on töötajad kõik olemas. Ega me pakkimismajadesse nii väga ei kipugi, aga töö seegi kui midagi muud ei peaks olema. Hoiame aga mõtteid positiivsena ja panustame Sami ja Richardi peale kui nad tuleval nädalal tagasi tulevad. Oleme näiteks käinud umbes viies pakkimismajas ja igale poole sisse astudes on juba veider tunne...no kohe kuidagi ei taha päikselise ilmaga kuskil kilemüts peas kiivide peale kleepse toppida. Tore kui keegi seda teeb, aga veel toredam kui see on keegi teine, mitte mina :-)
Küll me varsti midagi jälle leiame.
Oleme aga ka elukohta vahetanud. Nimelt peale lühikest perioodi Samiga samas majades elades tuli meil kõigil välja kolida. Siinsetesse hostelitesse me aga minna ei soovinud ka üle jäi üürikortereid või korterikaaslasi otsida. Siin on tore komme poodide teadetetahvlitel korterikaaslasi otsida. Leidsimegi oma uue kodu ühelt teadetetahvlilt. Leppisime kohtumise kokku enne...  põrsast kotis ju ikka ei osteta. Tegemist ühes vaikses linnaosas oleva majaga, kus kohalik vanapaar ühte magamistuba hooajatöölistele välja üürib. Kohe oli tunda, et see koht on meile. Vaikne, mugav, kõik meile vajalikud asjad olemas. Hind soodsam kui hostelis ja ei pea potte ja panne suure karja võõrastega jagama. Peale esimest kohtumist saime Jani (lühend Janith'st) ja Billi käest kinnituse, et nad ootavad meid koos kõigi asjadega järgmisel päeval. Meil oli nii kiire kolimine ainult hea uudis. Järgmisel päeval sisse kolides oli tunne nagu olekski koju tagasi kolinud...  ei mingit veidrat ega ebamugavat tunnet. Kõik lihtne ja mugav.
Olemegi nüüd siin kahekesi, mina ja Jachinte, kolm päeva juba olnud. Cathrin lahkus meie juurest neljapäeval ja võttis suuna vaikselt Aucklani suunas. Pidavat veel natuke ringi vaatama enne kui tulwval nädalal juba tagasi koju lendab.
Mis meil veel toimunud on vahepeal?
Kolmapäeval oli Sami juures lõkkeõhtu. Põletasime suurt prahti, grilliti, joodi õlut ja aeti juttu. Seltskonnaks meie kolm, Sam ja Richard. Viimased siis mõlemad meie nö ülemused siis. Mina otsustasin tollel õhtul alkoholi teistele manustada jätta. Ehk oleks pidanud natukene neid ikka aitama, sest järgmisel hommikul oli kaks hinge rivist väljas. Üks rohkem kui teine. Sam sai alles keskpäeval jalad alla. Kuna aga ka Jachinte põdes kerget pohmelust, siis otsustasime üksmeelselt lühikese tööpäeva teha. Pakkisime hoopis oma asju, käisime poes ja kolisime Jan' ja Billi juurde. Vedasime ennast ka jooksma. Tore oli üle pika aja kellegagi koos joosta.

Tagasi kiivide juures

Olen tänaseks jõudnud ringiga tagasi Taurangasse, linna kuhu Uus Meremaale saabuded peale Aucklandis kohanemist liikusin. Tulin siia esimesel korral lootuses kiivi õisi korjata, aga see jäi ära. Nüüd tulin siia kiivisid korjama ja sellel korral saab see toimuma. Hetkel küll teeme ettevalmistusi saagi korjamiseks, mis tähendab, et teeme igasuguseid töid...  näitek olen siiamaani kiivisid harvendanud, kuure värvinud, uksi renoveerinud, vanu vaipu vedanud jmt. Aga kuidad, miks, kellega ja kuna? Kohe räägin täpsemalt.

Peale ringreisi Merkaga veetsin peaaegu kolm nädalat veel Aucklandis. Esialgu olin Robini juures ja peale paari päeva läksin Robini õe Alisoni juurde. Nimelt oli Alisonil vaja kedagi paariks nädalals oma 12 aastase poja järgi vaatama. Lapsehoidmiseks seda väga nimetada vist ei saa...  pidin põhimõtteliselt lihtsalt kodus olema kui Tom koolist tuli, talle süüa tegema kui tal kõht tühi oli ja temaga niisama aega veetma enne kui ta vanemad töölt koju jõudsid. Aegajalt tegin ka õhtusööki ja muid tavapäraseid majapidamistöid. Selle kõige eest vastutasuks sain nende juures elada ja süüa. Polnud paha peale telgis elamist kolida piirkonda, kus lapsed sünnivad hõbelusikad suus ja erakoolidel on 20 tenniseväljakut. Hoopis midagi muud. Sain oma toa, hommikuti käisin jooksmas, lõuna ajal Robini juures aeda värvimas ja pealelõunal Tomiga. Sellises rütmis kulges kolm nädalat eriti kiirelt. Lisaks käisime veel lihavõtete ajal kogu perega rannas ja Tomi vabafel päevadel veel loomaaias ja Rangitoto saarel. Ehk tuleb mul ühel ilusal päeval inspiratsioon peale ja suudan kogu Aucklandi ajast ka natuke täpsemalt kirjutada, aga praegu tahtsin teile kerge ülevaate anda, et mis ja kuidas.
Siia Taurangasse ei tulnud ma aga üksi. Hastingsis kohtutud kanada tüdrukutel oli sama plaan. J ja K on kaks ülimalt naljakat tüdrukud, kelle kohta võib vabalt öelda crazy canadians :-) Igatahes kuna meil kõigil oli mõttes kiivisid korjata, siis plaanisimegi siin kokku saada ja siis hakata koos tööd otsima. Oleme nüüdseks nädal aega olnud hostelis, mille väga energiline ja kergelt tüütu juhataja siin samas elab. Tähendab see seda, et oma lobapidamatust elab ta välja meie peal, kes me kell 6:30 ärgates seda üldse ei talu või õhtul oleme tööst nii väsinud, et põgeneme tema eest oma tuppa. No ta on tõesti tüütu ja tundub, et ta ei tunne piire.
Kuidas aga kiirelt tööd leida? Parim lahendus on istandustest läbi sõita ja tööd otse küsida. Seda J ja K tegid, sest neil on auto ja nad jõudsid Taurangasse varem kui mina. Päris paljud istandused ütlesid ära, aga õnnrks üks mitte. Õnneks kohtasid nad Sami, kellega sai numbreid vahetatud ja kes meid kõiki oma sõbra juurde grillpeole kohe kutsus :-) . Eestis tunduks asi kahtlane, aga siin täiesti tavaline. Igatahes õhtul me grillpeole läksimegi. Algul natuke veider, aga lõppkokkuvõttes väga tore. Kohalikega on alati tore kohtuda. Ja hea oli nö jalg ukse vahele saada. Järgmisel päeval peale Maunganui mäe otsa ronimist saimegi Sami käest teada, et oleme esmaspäeval tööle oodatud. Juhuuuu. Me küll ei teadnud, et mis palk, mis töö ja kui kauaks, aga esmaspäeval me kohale läksime. Kuna antud istanduses algab saagikoristamine pihta alles mai kuu keskel, siis hetkel käivad rinevad ettevalmistustööd, mille hulka kuulub ka näiteks kahe vana puumaja renoveerimine. Olemegi nüüdseks 5 päeva väga erinevaid töid teinud...  alates rekka pesemisest ja konteinerite värvimisest kuni kiivide harvendamiseni. Päris naljakas olnud. Osalt ka selle tõttu, et meie ülemus Sam on eriti ropu suuvärgiga britt, kes vabal ajal armastab juua ja muul ajal oma "vägitegudest" rääkida...  näiteks kuidas ta aja peale kannu õlit pidi ära jooma ja tal samal ajal tagumik põles...mida põrgut, eks. Pöörane tegelane...  aga selle kõige juures hea inimene. Hoiab meil silma peal, vaatab, et meil oleks tööd ja kohta kus elada. Homme liigumegi siit Tauranga hostelist ära ajutiselt tema majja Te Pukes. Niiviisi ei pea iga hommik 40 minutit tööle sõitma ja hiljem tagasi. Küll ma temast ja mie tööst varsti täpsemalt kirjutan.

Hetkel sai suurem pilt teile edasi antud :-)
Muidu elu ilus. Meil veel soe, aga hakkab kergelt jahedamaks minems küll. Tagasi kiivide juures