Olen tänaseks jõudnud ringiga tagasi Taurangasse, linna kuhu Uus Meremaale saabuded peale Aucklandis kohanemist liikusin. Tulin siia esimesel korral lootuses kiivi õisi korjata, aga see jäi ära. Nüüd tulin siia kiivisid korjama ja sellel korral saab see toimuma. Hetkel küll teeme ettevalmistusi saagi korjamiseks, mis tähendab, et teeme igasuguseid töid... näitek olen siiamaani kiivisid harvendanud, kuure värvinud, uksi renoveerinud, vanu vaipu vedanud jmt. Aga kuidad, miks, kellega ja kuna? Kohe räägin täpsemalt.
Peale ringreisi Merkaga veetsin peaaegu kolm nädalat veel Aucklandis. Esialgu olin Robini juures ja peale paari päeva läksin Robini õe Alisoni juurde. Nimelt oli Alisonil vaja kedagi paariks nädalals oma 12 aastase poja järgi vaatama. Lapsehoidmiseks seda väga nimetada vist ei saa... pidin põhimõtteliselt lihtsalt kodus olema kui Tom koolist tuli, talle süüa tegema kui tal kõht tühi oli ja temaga niisama aega veetma enne kui ta vanemad töölt koju jõudsid. Aegajalt tegin ka õhtusööki ja muid tavapäraseid majapidamistöid. Selle kõige eest vastutasuks sain nende juures elada ja süüa. Polnud paha peale telgis elamist kolida piirkonda, kus lapsed sünnivad hõbelusikad suus ja erakoolidel on 20 tenniseväljakut. Hoopis midagi muud. Sain oma toa, hommikuti käisin jooksmas, lõuna ajal Robini juures aeda värvimas ja pealelõunal Tomiga. Sellises rütmis kulges kolm nädalat eriti kiirelt. Lisaks käisime veel lihavõtete ajal kogu perega rannas ja Tomi vabafel päevadel veel loomaaias ja Rangitoto saarel. Ehk tuleb mul ühel ilusal päeval inspiratsioon peale ja suudan kogu Aucklandi ajast ka natuke täpsemalt kirjutada, aga praegu tahtsin teile kerge ülevaate anda, et mis ja kuidas.
Siia Taurangasse ei tulnud ma aga üksi. Hastingsis kohtutud kanada tüdrukutel oli sama plaan. J ja K on kaks ülimalt naljakat tüdrukud, kelle kohta võib vabalt öelda crazy canadians :-) Igatahes kuna meil kõigil oli mõttes kiivisid korjata, siis plaanisimegi siin kokku saada ja siis hakata koos tööd otsima. Oleme nüüdseks nädal aega olnud hostelis, mille väga energiline ja kergelt tüütu juhataja siin samas elab. Tähendab see seda, et oma lobapidamatust elab ta välja meie peal, kes me kell 6:30 ärgates seda üldse ei talu või õhtul oleme tööst nii väsinud, et põgeneme tema eest oma tuppa. No ta on tõesti tüütu ja tundub, et ta ei tunne piire.
Kuidas aga kiirelt tööd leida? Parim lahendus on istandustest läbi sõita ja tööd otse küsida. Seda J ja K tegid, sest neil on auto ja nad jõudsid Taurangasse varem kui mina. Päris paljud istandused ütlesid ära, aga õnnrks üks mitte. Õnneks kohtasid nad Sami, kellega sai numbreid vahetatud ja kes meid kõiki oma sõbra juurde grillpeole kohe kutsus :-) . Eestis tunduks asi kahtlane, aga siin täiesti tavaline. Igatahes õhtul me grillpeole läksimegi. Algul natuke veider, aga lõppkokkuvõttes väga tore. Kohalikega on alati tore kohtuda. Ja hea oli nö jalg ukse vahele saada. Järgmisel päeval peale Maunganui mäe otsa ronimist saimegi Sami käest teada, et oleme esmaspäeval tööle oodatud. Juhuuuu. Me küll ei teadnud, et mis palk, mis töö ja kui kauaks, aga esmaspäeval me kohale läksime. Kuna antud istanduses algab saagikoristamine pihta alles mai kuu keskel, siis hetkel käivad rinevad ettevalmistustööd, mille hulka kuulub ka näiteks kahe vana puumaja renoveerimine. Olemegi nüüdseks 5 päeva väga erinevaid töid teinud... alates rekka pesemisest ja konteinerite värvimisest kuni kiivide harvendamiseni. Päris naljakas olnud. Osalt ka selle tõttu, et meie ülemus Sam on eriti ropu suuvärgiga britt, kes vabal ajal armastab juua ja muul ajal oma "vägitegudest" rääkida... näiteks kuidas ta aja peale kannu õlit pidi ära jooma ja tal samal ajal tagumik põles...mida põrgut, eks. Pöörane tegelane... aga selle kõige juures hea inimene. Hoiab meil silma peal, vaatab, et meil oleks tööd ja kohta kus elada. Homme liigumegi siit Tauranga hostelist ära ajutiselt tema majja Te Pukes. Niiviisi ei pea iga hommik 40 minutit tööle sõitma ja hiljem tagasi. Küll ma temast ja mie tööst varsti täpsemalt kirjutan.
Hetkel sai suurem pilt teile edasi antud :-)
Muidu elu ilus. Meil veel soe, aga hakkab kergelt jahedamaks minems küll. Tagasi kiivide juures
Peale ringreisi Merkaga veetsin peaaegu kolm nädalat veel Aucklandis. Esialgu olin Robini juures ja peale paari päeva läksin Robini õe Alisoni juurde. Nimelt oli Alisonil vaja kedagi paariks nädalals oma 12 aastase poja järgi vaatama. Lapsehoidmiseks seda väga nimetada vist ei saa... pidin põhimõtteliselt lihtsalt kodus olema kui Tom koolist tuli, talle süüa tegema kui tal kõht tühi oli ja temaga niisama aega veetma enne kui ta vanemad töölt koju jõudsid. Aegajalt tegin ka õhtusööki ja muid tavapäraseid majapidamistöid. Selle kõige eest vastutasuks sain nende juures elada ja süüa. Polnud paha peale telgis elamist kolida piirkonda, kus lapsed sünnivad hõbelusikad suus ja erakoolidel on 20 tenniseväljakut. Hoopis midagi muud. Sain oma toa, hommikuti käisin jooksmas, lõuna ajal Robini juures aeda värvimas ja pealelõunal Tomiga. Sellises rütmis kulges kolm nädalat eriti kiirelt. Lisaks käisime veel lihavõtete ajal kogu perega rannas ja Tomi vabafel päevadel veel loomaaias ja Rangitoto saarel. Ehk tuleb mul ühel ilusal päeval inspiratsioon peale ja suudan kogu Aucklandi ajast ka natuke täpsemalt kirjutada, aga praegu tahtsin teile kerge ülevaate anda, et mis ja kuidas.
Siia Taurangasse ei tulnud ma aga üksi. Hastingsis kohtutud kanada tüdrukutel oli sama plaan. J ja K on kaks ülimalt naljakat tüdrukud, kelle kohta võib vabalt öelda crazy canadians :-) Igatahes kuna meil kõigil oli mõttes kiivisid korjata, siis plaanisimegi siin kokku saada ja siis hakata koos tööd otsima. Oleme nüüdseks nädal aega olnud hostelis, mille väga energiline ja kergelt tüütu juhataja siin samas elab. Tähendab see seda, et oma lobapidamatust elab ta välja meie peal, kes me kell 6:30 ärgates seda üldse ei talu või õhtul oleme tööst nii väsinud, et põgeneme tema eest oma tuppa. No ta on tõesti tüütu ja tundub, et ta ei tunne piire.
Kuidas aga kiirelt tööd leida? Parim lahendus on istandustest läbi sõita ja tööd otse küsida. Seda J ja K tegid, sest neil on auto ja nad jõudsid Taurangasse varem kui mina. Päris paljud istandused ütlesid ära, aga õnnrks üks mitte. Õnneks kohtasid nad Sami, kellega sai numbreid vahetatud ja kes meid kõiki oma sõbra juurde grillpeole kohe kutsus :-) . Eestis tunduks asi kahtlane, aga siin täiesti tavaline. Igatahes õhtul me grillpeole läksimegi. Algul natuke veider, aga lõppkokkuvõttes väga tore. Kohalikega on alati tore kohtuda. Ja hea oli nö jalg ukse vahele saada. Järgmisel päeval peale Maunganui mäe otsa ronimist saimegi Sami käest teada, et oleme esmaspäeval tööle oodatud. Juhuuuu. Me küll ei teadnud, et mis palk, mis töö ja kui kauaks, aga esmaspäeval me kohale läksime. Kuna antud istanduses algab saagikoristamine pihta alles mai kuu keskel, siis hetkel käivad rinevad ettevalmistustööd, mille hulka kuulub ka näiteks kahe vana puumaja renoveerimine. Olemegi nüüdseks 5 päeva väga erinevaid töid teinud... alates rekka pesemisest ja konteinerite värvimisest kuni kiivide harvendamiseni. Päris naljakas olnud. Osalt ka selle tõttu, et meie ülemus Sam on eriti ropu suuvärgiga britt, kes vabal ajal armastab juua ja muul ajal oma "vägitegudest" rääkida... näiteks kuidas ta aja peale kannu õlit pidi ära jooma ja tal samal ajal tagumik põles...mida põrgut, eks. Pöörane tegelane... aga selle kõige juures hea inimene. Hoiab meil silma peal, vaatab, et meil oleks tööd ja kohta kus elada. Homme liigumegi siit Tauranga hostelist ära ajutiselt tema majja Te Pukes. Niiviisi ei pea iga hommik 40 minutit tööle sõitma ja hiljem tagasi. Küll ma temast ja mie tööst varsti täpsemalt kirjutan.
Hetkel sai suurem pilt teile edasi antud :-)
Muidu elu ilus. Meil veel soe, aga hakkab kergelt jahedamaks minems küll. Tagasi kiivide juures
No comments:
Post a Comment