Kohanemine Te Pukes

Olen nüüd Te Pukes olnud nädala jagu. Eelmisel laupäeval kolisime Tauranga hostelist ajutiselt meie ülemuse, Sam'i, juurde. Elasime keset istandust ühes vanas ja väikeses majas, kus tubades puudusid elektripistikud, sest see oli nii vana...  mulle see maja meeldis ... kohe väga. Meie seal elamise ajal käis parasjagu renoveerimine ehk uued põrandad, värvide värskendus jnejne. Osaliselt oli meie töö ka selle maja renoveerimisega seotud. Muidu tore maja, aga meie nö majakaaslane oli meie ülemus Sam. Oehh ei teagi, kust alustada :-) . Ta on ikka täiesti omaette inimene. Võttis paar päeva aega, et temaga ära harjuda. Sam = väga ropp suuvärk,  naeratus näol, palju alkoholi, suur süda, kergelt vägivaldne (mitte naiste suhtes), hooliv oma töötajate suhtes, mitte väga organiseeritud, palju väga naljakaid lugusid. Sai selgemaks? :-). Väga äärmustes inimene nagu aru võite saada. Peale nädalat temaga koos töötamist saime kõik aga ühele lainele ja tegime ohtralt tööd ja selle kõrvale ka ohtralt huumorit, viimane kohati liiga ropp, aga siiski huumor. 
Mis tööd aga teinud oleme? Kuna renoveerimisel olevad kaks maja peavad suhteliselt kiirelt valmis saama, siis oli kogu tööjõud sinna suunatud. Minu ülesandeks sai põrandate lihvimine. Teisel korrusel olid kõigi kolme toa ja koridori põrandad ilusast puidust, mis oli tumeda värviga kartud ja väga räsitud. Sain enda kasutusse võimsa lihvimismasina, mis tugeva liivapaberiga siis põrandalt kogu värvikihi maha kooris. Masin aga oli võimas ... selle käsitlemine nõudis parasjagu jõudu ja pidevat tähelepanu. Küll oli paberit vaja vahetafa, küll servasid jälgida, küll juhtmeid jälgida jnejne. Lisaks tegi masin küllaltki kõva lärmi. Veetsin kolm pikka päeva (11 tundi puhast tööd) maski ja suurte kõrvaklappidega, olles tolmuga kaetud. Aga nautisin neid lihvimispäevi täiel rinnal. Alustasime hommikul kell 7 ja lõpetasime pimedas. Teisipäeva õhtul näitas Sam oma tänu meile tasuta pitsade ja õlle kujul. Jäin lõpuks oma lihvimistööga väga rahule ja üks kohalik põrandate proff oli mu tööd Samile kiitnud. Et sõbrad, kui teie põrandad vajavad lihvimist, siis andke märku ;-) .
Lisaks tavalisele kiivide harvendamisele ja muule taolisele sain ma ka traktoritega sõita. Nimelt olime ühel päeval oma lõunapausi ajal autode juures lebotamas kui Sam tuli meie juurde ja ütles, et peale pausi tahab ta näha kas me traktorit oskame juhtida. Olime kõik suht tummad...  meie tähendab siis mina, Cathrin ja meie uus töökaaslane Kaisa Rootsist. Keegi meist polnud varem traktoriga sõitnud. Tõotas tulla huvitav pealelõuna. Alustuseks tavapärane tutvustus, et kuidas asjad toimivad. Cathrin aga leidis, et see pole tema jaoks ja Sam saatis ta pikea jututa tagasi harvendamise tööle. Mina ja Kaisa aga jäime huviga ootama, et mis edasi saab. Põhimõttelidelt oli meil vaja 6 erinevas suuruses ja erineva iseloomuga traktorit sõidutada istandusest välja ja need survepesuga puhtaks pesta. Pesu on vajalik selleks, et ära tappa kiivisid kahjustavad bakterid, mis viimastel aastatel siin ringi liiguvad. Alustasime aga lihtsalt platsi peal ringi sõtmisega. Kaisa sai lihtsalt traktori ja tegi sellega proovisõidu. Minule andis aga Sam traktori, mille taga oli umbes 4 meetri pikkune käru, kus kiivide korjamise ajal suuri kaste sõidutatakse. Peale platsil ringi sõitmist pani Sam meid aga istanduses kiivi ridade vahele tagurdamist harjutama. Read ehk kaks meetrit laiad ja pidime sinna siis selle pika käruga tagurdama. Mõte sellest oli päris ärevust teekitav, aga tegelikkus oli palju põnevam. Esimese korraga kohta läks mul päris hästi. Ühtegi taime ei ramminud, rooli keerasin enamjaolt õigele poole ja Sam jäi ka meie sooritustega rahule. Kui kõik läheb hästi, siis saame saagikoristuse ajaks ehk hoopis traktoristi ametisse ja ei pea korjama. See oleks eriti lahe. Aga eks näis. Peale tagurdamisharjutusi pidime Kaisaga vaheldumisi 4 traktorit ära pesema. Üllataval kombel võttis see päris kaua aega.
Vabal pühapäeval otsustasime Taurangasse ja Waihi randa minna. Mu kanada reisikaaslastel on Waihi ranna lähedal tuttavad, kelle juures nad Uus Meremaale saabudes aklimatiseerusid. Käisime neil külas ja uudistasime nende hirve farmi. Kasvatavad nad hirvi enamjaolt liha eesmärgil ja kari on kuskil 200 pead. Peale liha saadavad nad veel ka sarved meditsiinitööstusele. Väidetavalt pidi hirve sarvedest tehtav pulber väga hea valuvaigistava toimega olema. Aga vaba päev peale pikka ja rasket töönädalat oli igati omal kohal. Liiga pikalt aga ei saa ka unelema jääda, esmaspäeval jälle tööle.
Nädala algus oli aga vihmane ja kiivide harvendamist ega ka mingit muud tööd ei saa vihmaga teha, seega suundusime sisetöödele. Ühes renoveeritavas majas oli vaja põrandaid lihvida. Aga sellest lihvimisest ma juba kirjutasi ju.
Ühel hetkel aga saavad kõik tööd otsa. Sam küll otsis meile erinevaid asju teha, et meid lihtsalt tegevuses hoida. Viimased kaks päeva oleme Jachintega maju koristanud ja uutel üürnikele elamiskõlblikuks kohandanud. Sam ja veel paar töötajat liikusid aga neljapäeval idarannikule ühte teise istandusse nädalaks või nii. Proovime senikaua enda aega siin kuidagi parajaks teha ja hajutame Sami antud tööotsasid erinevate päevade peale, et me päris tühja ei istuks siin vihmaste ilmadega.
Viimastel päevadel oleme ka silmad ja kõrvad lahti hoidnud uue töökoha mõttes. Nii igaksjuhuks. Istandused hetkel suuri korjamise kampasid ei moodusta ja pakkimismajadel on töötajad kõik olemas. Ega me pakkimismajadesse nii väga ei kipugi, aga töö seegi kui midagi muud ei peaks olema. Hoiame aga mõtteid positiivsena ja panustame Sami ja Richardi peale kui nad tuleval nädalal tagasi tulevad. Oleme näiteks käinud umbes viies pakkimismajas ja igale poole sisse astudes on juba veider tunne...no kohe kuidagi ei taha päikselise ilmaga kuskil kilemüts peas kiivide peale kleepse toppida. Tore kui keegi seda teeb, aga veel toredam kui see on keegi teine, mitte mina :-)
Küll me varsti midagi jälle leiame.
Oleme aga ka elukohta vahetanud. Nimelt peale lühikest perioodi Samiga samas majades elades tuli meil kõigil välja kolida. Siinsetesse hostelitesse me aga minna ei soovinud ka üle jäi üürikortereid või korterikaaslasi otsida. Siin on tore komme poodide teadetetahvlitel korterikaaslasi otsida. Leidsimegi oma uue kodu ühelt teadetetahvlilt. Leppisime kohtumise kokku enne...  põrsast kotis ju ikka ei osteta. Tegemist ühes vaikses linnaosas oleva majaga, kus kohalik vanapaar ühte magamistuba hooajatöölistele välja üürib. Kohe oli tunda, et see koht on meile. Vaikne, mugav, kõik meile vajalikud asjad olemas. Hind soodsam kui hostelis ja ei pea potte ja panne suure karja võõrastega jagama. Peale esimest kohtumist saime Jani (lühend Janith'st) ja Billi käest kinnituse, et nad ootavad meid koos kõigi asjadega järgmisel päeval. Meil oli nii kiire kolimine ainult hea uudis. Järgmisel päeval sisse kolides oli tunne nagu olekski koju tagasi kolinud...  ei mingit veidrat ega ebamugavat tunnet. Kõik lihtne ja mugav.
Olemegi nüüd siin kahekesi, mina ja Jachinte, kolm päeva juba olnud. Cathrin lahkus meie juurest neljapäeval ja võttis suuna vaikselt Aucklani suunas. Pidavat veel natuke ringi vaatama enne kui tulwval nädalal juba tagasi koju lendab.
Mis meil veel toimunud on vahepeal?
Kolmapäeval oli Sami juures lõkkeõhtu. Põletasime suurt prahti, grilliti, joodi õlut ja aeti juttu. Seltskonnaks meie kolm, Sam ja Richard. Viimased siis mõlemad meie nö ülemused siis. Mina otsustasin tollel õhtul alkoholi teistele manustada jätta. Ehk oleks pidanud natukene neid ikka aitama, sest järgmisel hommikul oli kaks hinge rivist väljas. Üks rohkem kui teine. Sam sai alles keskpäeval jalad alla. Kuna aga ka Jachinte põdes kerget pohmelust, siis otsustasime üksmeelselt lühikese tööpäeva teha. Pakkisime hoopis oma asju, käisime poes ja kolisime Jan' ja Billi juurde. Vedasime ennast ka jooksma. Tore oli üle pika aja kellegagi koos joosta.