Las kallab

Laupäev, aga otsustasime ikka tööle minna. Alates reede õhtust on sadanud suhteliselt pidevat paduvihma. Õnneks oli jäänud teha ainult kerge koristus, viimased põranda lihvimised otsustasime esmaspäeva lükata...  et meil ikka midagi teha oleks.
Käisime hommikul veel kahest pakkimismajast läbi, kus meile ainult ankeedid näppu pisteti ja paluti nendega uuel nädalal tagasi tulla. Tundub, et saatus ei taha meid, meie õnneks, pakkimismajadesse tööle lasta :-) .
Vihmane ilma aga ei ole just kõige nö ergutavam ilm töö tegemiseks. Selline ilm on paras kodus istumiseks, raamatu lugemiseks vmt. Seda me ka otsustasime teha. Kõigepealt võtsime videolaenutusest paar filmi. Ulmelise raha eest...  kolm filmi nädalas ajaks kõigest 3 dollari eest. Lisaks oli teenindaja nii armas ja pani filmid oma nimele, sest me ei osanud talle oma aadressi öelda. Sellinr usaldus siin väikeses Te Pukes. Seejärel kiirelt snäkishoping, kaltsukasse kotitäis asju, mis maja koristamise käigus kõrvale panime ja siis kohviring. Nimelt tõi Sam meile teisipäeval ülihead kohvi kuskilt linnast. Tänutäheks, et olime valmis kell 7 hommikul tööle hakkama. Meil olid selgelt meeles need kohvitopsid ja võtsime J'ga eesmärgiks see kohvik üles leida. Õnneks on Te Puke niivõrd väike koht, et põhimõtteliselt kõik kohvikud on ühe pika tänava peal. Käisime läbi 5 erinevat kohta enne kui õigeid topse leti peal nägime. Rääkisime kassiirile ka loo ära ja tal oli ainult hea meel. Istusime seal oma suurte kohvitopsidega, sõime muffineid, ajasime juttu ja nautisime vihmast ilma. J'ga on tore koos aeg veeta, koos tööd teha ja elada, aga Pamiga tundus see kõik kuidagi lihtsam ja mugavam...  aga inimesed ongi ju erinevad. Igatsen Pami lihtsalt.
Koju jõudes sain kasutada mõnusalt käes olevat aega, et oma asju ajada internetis. Küll ülekanded, maksutagastused jnejne. Vähemalt selle jaoks on see vihmane ilma kasulik...  saab lõpuks teha asju, mida ilusa ilmaga ei raatsi väga teha.
Õhtul vaatasime J ja Janiga filmi "Julia & Juliet".
Pühapäev oli planeeritult vaba päev. Magasime lausa kella kaheksani. Seda ei juhtu siin just tihti. Terve öö oli sadanud jälle. Näitks on viimase 30 tunniga meie piirkonnas sadanud 110 mm ja järgmise päeva jooksul peaks sellele veel kuni 90 mm lisaks tulema. Hetkel on siin vihmasem kui fjordides, mis on eriti sürr. Olukord on muutunud äärmuslikust kuivast äärmuslikuks märjaks. Mõned linnad on üle ujutatud ja osadnteed turvalisuse tagamiseks suletud. Ehk keeratakse need vihmakraanid ikka kinni lähipäevil. Kiivid vajavad korjamist. Meie aga kasutasime vihmast päeva enda patareide laadimiseks. Ma kirjutasin lõpuks valmis postkaardid, millega tegelemist olen pidevalt edasi lükanud. Jan ja Bill läksid korralike kristlastena kirikusse ja meie otsustasime kasutada võimalust ja laenutusest võetud filmi vaadata. Sellel korral Johnny Cashi eluloost rääkiv film. Väga hea elamus. Tema muusika taustal lihvisin ma muideks kolm päeva põrandaid...  see jääb mulle vist elu lõpuni meelde.
Tervet päeva aga ei tahtnud ka toas passida ja peale kerget lõunat suundusime Taurangasse. Kergest vihmast hoolimata tegime ühe kiire jooksu ja seejärel otse ujuma. Mitte ookeanisse vaid väiksesse spa laadsesse asutusse, kus soolane merevesi on kuskil 30 kraadini köetud. Päris hea oli peale vihmas jooksmist soojas basseinis liguneda. Basseinid olid lahtise taeva all ja see oli kõik kokku väga mõnus kogemus. Olime enda üle uhked, et ikka jooksma läksime, vihmast hoolimata.
Õhtul tegin oma elu esimese laari gluteenivabasid shokolaaditükkidega küpsiseid. Super head...  väljast krõbedad ja seest pehmed, mitte liiga magusad ja hästi kerged. Suured kokkajaid Jan ja Bill ka kiitsid. Päris mõnus oli üle pika aja jälle küpsetada. Loodan, et nüüd korralikus köögis olles hakkan jälle normaalset sööki tegema.
Aitasin Janil ahvelarvuti süsteemiga harjuda. Nimelt ostis ta endale tahvelarvuti, aga nendel ei ole ju kasutusjuhendeid enam kaasas...  justkui kõik peaksid juba eos teadma, et kuidas asjad toimivad. Oleme kahel õhtul laua taga istunud ja adja uurinud. Naljakas on seda kõike tehnilist juttu inglise keeles vanemale inimesele seletada. Aga saame hakkama :-) .
Jan ja Bill on siis vanapaar, kelle juures me nüüd elame. Vanust mõlemal 70ne aasta ringis ja võõrustavad juba mitu aastat hooajatöölisi nagu meie. Väga kena paar, kellega on lihtne jutule saada ja kes väga pikalt ei uuri, et mis ja kuna ja kuidas me iga päev ringi liigume. Saame ikka oma asju ajada niinagu tahame. Küll aga ei kujuta siin ette väikest õlle nautimist peale tööd. Mõlemad on väga usklikud ja igapäevaselt tihedalt kiriku tegevusegs seotud. Õnneks meile usku peale ei suruta, aga majas on ikkagi tunda, et on kindlad reeglid, mis annavad märku, et jumala sõna on oluline. Näiteks ei võta nad ühte tuppa üürile noort paari, kes pole abielus. Kui siia majja tahaksid tulla kaks noort paari, siis peaksid poisid ühes ja tüdrukud teises toas olema. Inimestel on erinevad arvamused ja kes sellise korraldusegs rahul ei ole, see otsib lihtsalt uue koha elamiseks. Pole mina siin enda jumalasse-mitteuskumisest juttu teinud ja ei kavatsegi seda teha.
Õhtul saime nautida korralikku müristamist ja sinakaslilla varjundiga välgutamist. Loodus on ikka päris metsik praegu ja lõppu ei paista hetkel tulevat.