Ikka Te Puke

Tekib palju vaba aega ja palju üle mõeldud mõtteid. Esmaspäeval saime küll teha natuke veel tööd. Lõpetasime põrandate lihvimise. Jätsime selle töö laupäeval tegemata, lihtsalt et meil oleks esmaspäeval ka midagi teha. Keskpäevaks olime aga juba oma asjadega valmis. Ajasime kahe teise töötajaga juttu veel pika lõunapausi ajal. Hetkel seal kaks brasiilia meest Edson ja Davi, kes nüüdseks on juba umbes 5 aastat siin mandril elanud. Mõlemal neil üpris tugev aktsent juures ja selletõttu suhteliselt raske nendega pikka vestlust maha pidada. Kuna olin suhteliselt mittesotsiaalses tujus, siis olin rohkem kõrvaltvaataja ja lasin J seda vestlust juhtida.

Oleme siin korralikud maksumaksjad. Näiteks olen ma alates detsembri kuust maksnud natuke rohkem kui 1000 dollarit maksudeks. Selle sain teada ühelt siinselt koduleheküljelt, mis kajastab kõiki sinu isiklikke sissetulekuid ja makse jmt. Muidu see asi mind nii väga ei huvitaksk, aga väidetavalt peaks ma kõik maksud tagasi saama, kui ma viibin siin vähem kui aasta aega. Siin pole aga maksude tagasisaamine nii lihtne nagu meil tuludeklaratsiooni täitmine, kus teed paar hiireklikki ja korras. Siin on vaja kontoritesse helistada, kus masinad tahavad sinuga rääkida ja kui lõpuks inimesega saad rääkida, siis nad räägivad nii kiirelt ja segaselt, et raske on aru saada. Vähemalt sain oma konto internetis aktiveeritud ja näen oma sissetulekuid ja makse. Maksutagastuse ankeedi täitmine on aga hoopis teine ooper. Küll on erinevad vormid ja küll on ohtralt küsimusi. Eile proovisime Jachintega seda asja netis teha, aga lõime käega. Lihtsam on sõita Taurangasse ja sealses kontoris asi selgeks teha. Minu jaoks liialt keeruliseks aetud protsess, J jaoks aga palju lihtsam kui Kanadas.

Vihmane ilm ja vähe tööd võivad luua päris hea pinnase nii kurbadele mõtetele. Teisipäev oligi üks nendest päevadest, kus koduigatsus peale tuli. Kurva tuju ravi on tavaliselt shokolaad. Siis aga tuleb seda shokolaadi söömist ravida. Lõpuks ajasin ennast jooksma. Kuna päev oli ka suhteliselt vähe aktiivne olnud, siis andsin endast kõik ja jooksin poolenisti vihaga...lõpetasin 5 km alla 30 minuti. Koju jõudes oli jälle naeratus näol ja tuju hea. Jooksmine on väga hea teraapia. Teine hea teraapia on minu jaoks jalgrattasõit, aga seda võimalust hetkel ei ole.

Kolimine... tegime seda jälle. Nüüd siis kolisime vanapaari juurest hostelisse, mis meenutab vabapidamisel vangimaja. Kolimine oli põhiliselt J mõte, kuna tema arvates olid Jan ja Bill meil liiga nö kuklas koguaeg. Minu arvates aga tundsid nad lihtsalt huvi meie vastu...  ikka uurid ja küsid, kui võtad võhivõõrad enda majja elama. Olin juba paar päeva J käitumisest aru saanud, et miski häirib teda pidevalt. Neljapäeval ühe lähedalasuva mäe otsa ronides see jutu käigus välja tuligi. Lõppkokkuvõttes lõppes asi sellega, et kolisime vanapaari juurest välja ja ajutiselt ööks või paariks siia hostelisse. Hubasest kahesest toast suurde kümnele inimesele mõeldud ühikatuppa, väikesest köögist hiigelsuurde kööki, mugavast ja kodusest elutoast rohkem lennujaama terminali meenutavasse elutuppa. Loodan tõesti, et me veedame siin ainult ühe öö. Käisime juba ühte järgmist kohta vaatamas. Maketu nimelises külas, ranna lähedal, aiaga maja, kus peale meie veel paar rändurit peatub. Tuba peaks meile loodetavasti reedel vabanema. Lisaks saabus neljapäeval siia J sõber L, kes meiega koos hakkab elama ja töötama. Kõik tundub veel väga segane ja lahtine, aga loodetavasti saame uue nädala alguses asjadesse vähekesegi selgust :-)

Lisaks on Andy oma kodukülastuse reisilt tagasi Uus Meremaale jõudnud ja liigub ka siia kiivide piirkonda. Nüüd ongi minu jaoks erinevaid võimalusi ja soove nii palju, et raske on otsust langetada. Küll tahaks Te Pukes raha teenida, aga rohkem tahaks Andyga Taurangas koos olla, mis sest et seal meil vb raskem tööd leida. Küll tahaks vaikses kohas olla, aga samas oleks hea vaheldusekd linnas olla. Lisaks kõigele sellele ei saa kuskil päris 100 % kindel olla, et tööd on. Isegi praegu siin Te Pukes pole päris kindel. On küll jutt, et saame pakkimismajja ja siis meie endise ülemuse jutt, et saame harvendada ja korjata. Aga kas seda tööd on ka J sõbrale ja Andyle?! Oehh...otsusedotsused. Aga nagu ma Cromwellis olles õppisin, siis kõik kulgeb ise paika lõpuks :-) Hetkel olen lihtsalt õnnelik selle üle, et Andy on tagasi ja liigub mulle lähemale. Täna temaga pikalt telefonis rääkides tuli naeratus näole ja tuju paranes märgatavalt.

J koos tegutsedes olen aru saanud, et me oleme ikkagi üpris erinevad inimesed. Enamus asjade kohta on meil päris erinevad arvamused ja üksteise kommentaarid tunduvad mõlemale justkui pidevad etteheited. Hastingsis oli meid siduvaks aineks Pam, siin aga on teisiti. Proovin küll pidevalt jututeemadid leida ja tema kanada elu ja kõige muu kohta uurida, aga need teemarendused vajuvad kiirelt kokku.

Neljapäev on siin aga ANZAC' päev, kus mälestatakse Austraalia ja Uus Meremaa sõdureid, kes I maailmasõja lahingutes hukkusid. Päev lausa nii tähtis, et enamus kohti suletud ja tööd ei tehta. Meilegi tähendas see vaba päeva. Hommikupooliku veetsime filmi "Food inc." vaadates. Seejärel võtsime ette jalutuskäigu lähedalasuva väikese mäe otsa, kus tuul oli nii tugev, et tahtis hinge kinni lüüa (mis veider väljend). Tuulega võitlemine oli väärt...  vaade oli imeilus. 360° küll oli näha Tauranga mägi Maunganui, ookean nagu alati ja Te Puket ümbritsevad põllud ja metsad. Ohtralt istandusi muidugi. Kui vaid ilm oleks nüüd ilus ja lubaks kiivisid korjata, oleks eriti super.