Lõpuks ometi saan kiivisid korjata ehk tagasi Taurangas

Eelmisel neljapäeval veetsime siis öö nö vanglas. See koht oli tõesti veider... õnneks olimegi seal ainult ühe öö. Nimelt majas, mida neljapäeval Maketu külas vaatamas käisime, vabanes meile reedel üks tuba. Kolisime praktiliselt kohe peale tööpäeva sinna sisse. Nagu ka eelnevalt kirjutasin, siis ööbis lisaks meile seal veel vähemalt 6 teist inimest. Julie on päritolult austraallanna ja töötab lasteaiakasvatajana. On olnud nooruses päris hea surfaja ja praegu on aegajalt lihtsalt hobi korras surfivõistlustes hindaja rollis. Maja on Maketu külas, mis asub väga lähedal surfirannale ja Te Puke pole ka kaugel. Saime J väikese toa narivoodiga. Seadsime ennast sisse (mina küll ajutiselt ainult, taaskord) ja seejärel läksime otsima J sõpra Lukast. Lukas on tšehist pärit poiss, kellega J Hastingsis kohtus ja kenüüd meiega liitus. Kuna tal aga veel tööd polnud, siis oli ta veetnud päeva rannas, mis kujunes sujuvalt rummijoomiseks ühe kohaliku mehe väikeses köögis. Mehed olid ilmselt juba keskpäevast üldise sõbrunemisega pihta hakanud, sest kui mina ja J lõpuks maja üles leidsime ja kööki sisse astusime siis oli vaatepilt rohkem kui naljakas. Väikeses kõik-ruumid-ühes-toas tüüpi majas olid Lukas ja 50ndates eluaastates vana surfar suurt rummipudelit tühjendamas ja väga elavat vestlust pidamas. Asja tegi minu jaoks naljakaks aga see, et mõlemad tegelased rääkisid väga segast inglise keelt ja mul oli tükk tegemist et midagigi nende jutust aru saada. Lukase inglise keel oli tšehhile kohaselt lihtsalt vägaväga kehva ja kohalik mees oli maoori sugemetega ning lisaks veel mingi murdega, niiet see kõik kokku koos erinevate alkohoolsete jookide ja suitsudega tegi kokku paraja pudru ja kapsad, kui nii võib öelda. Veetsime seal väikeses köögis piisavalt palju aega, et aru saada, et Lukasel pole kohe kindlasti hea mõte autoga meie järgmisse elamiskohta sõita. Jätsime jauravad mehed maha ja läksime koju. Vajusime taaskord kiirelt magama, sest seljataga oli jälle pikk päev renoveerimist.
Laupäev oli meie jaoks aga täis tööpäev jälle. Saime terve päeva uksi ja uksepiitasid värvida. Miks mitte. Need kolm nädalat renoveerimistöid on päris lahe olnud tegelikult. Hea on vaadata, kuidas väga kehvas seisus majast on saanud maja, mida vaadates tekib mõte, et siin oleks ikka nii lahe elada. Kuna aga laupäev oli minu jaoks viimane õhtu koos J ja L'ga veeta, siis otsustasime teha ühe mõnusa ühise õhtusöögi. Käisime Te Pukes värske kala järel. Õhtusöögiks oli siis meie kolme poolt kartulid, salat ja fooliumis küpsetatud imehea kohalik valge kala. Julie tegi pastat pesto kastmega. Nautisime õhtusööki terrassil, sest ilmad on veel siiski päris soojad siin. Nautisime klaasi veini ja kuulasime Julie erinevaid lugusid inimestest, kes tema juures elanud on. Näiteks tegelane, kes sõi ainult banaane...  lõuna-ameeriklane, kelle dieet nägi ette 12 banaani päevas...tegelane oli peale paari nädalat lõhnanud ja üleküpsenud banaan.
Pühapäev oli planeeritud väga tihedaks tööpäevaks, ags välja kukkus hoopis midagi muud. Vaja oli teha põhjalik lõppkoristus majas, et uuel nädalal saaks hakata vaipasid maha panema. Tööl olime aga ainult mina ja J. Koristasime köögi põhjalikult ära, aga see oli ka kõik. Suuri mööbliesemeid me vedama ei hakanud ja muud ei osanudki nagu teha. Teisi mehi polnud lähitundidel niikuinii tulemas ja nii me peake kahte tundi oma tööpäeva juba lõpetasimegi. Läksime tagasi Julie juurde, et seal oma edasiste plaanide üle juurelda. Minu asjad olid pakitud igatahes, et õhtul Taurangasse kolida. Oli vaja vaid vahepealse ajaga midagi peale hakata. Peale pikka mõtlemist otsustasime Taurangasse mu asjad ära viia ja seejärel Papamoa randa minna. Hostelis check-in' tehes tundis kohe väga positiivset ja mõnusat olustikku. Hosteli pidaja Tracy tundis mu isegi ära...olin samas hostelis eelmise aasta novembris paar päeva. Panin kohe enda ja Andy nimed ka tööotsijate nimekirja...  juba õhtuks lubati uudiseid sellelt rindelt. Asjad tuppa, rannavarutus kaasa ja jälle välja. J, L ja mina nautisime Papamoa randa täitsa paar tundi, enne kui päike väga madalale vajus ja jahedaks läks. Siis aga oligi aeg juba minu jaoks uute koju minna, sest Andy oli Aucklandist kohale jõudnud. Jätsin J ja L natukeseks ajaks jälle hüvasti. Taaskohtumine Andyga oli hea :-) Sain üle pika aja jälle südamest kedagi kallistada. Veetsime õhtu linnas jalutades ja üksteisele oma vahepeal toimunud tegemistest rääkides. Tundsin sellel õhtul peale päris pikka aega jälle mõnusat rahu tunnet. Pele jalutuskäiku linnas leidsime oma toa ukse pealt sildi, et me läheksime retseptsiooni ja räägiksime tööst. Tuli välja, et juba esmaspäeval saame kiivide korjamisega pihta hakata. Super. Me olime ikka õnnega koos :-) . Nii kiirelt pole töö leidmine siin vist kuna läinud. Kuna aga äratus oli enne seitset, siis varakult magama.
Esimesest tööpäevast saate juba lugeda paari päeva pärast :-)
Praegu aga elu ilus :-)