Nüüd tahan küll, et keegi mu selga ja turja masseeriks

Esmaspäeva hommikul oli meie esimene päev kiivisid korjata. Hommikud algavad pihta sellega, et kell 7 saab teada, et kas ja kuna töö pihta hakkab. Meie väga rahvusvahelise grupi juht on Šhotimaalt pärit Chris. Tema suhtleb meie järelvaatajaga, kes meile erinevaid istandusi ette söödab. Esmaspäeva hommik algaski siis varakult. Olime Andyga juba poole seitsmest üleval...  ei taha ju hiljaks jääda esimesel tööpäeval. Me polnud päris kindlad, et kas kell 7 on kogunemine või siis juba hakatakse autodega liikuma. Poole seitsme ajal olime me igatahes köögis ainukesed. Saime rahulikult hommikusööki nautida ja seitsme ajal hakkas rahvas vaikselt kogunema. C sai kõne ja väljumine lükkus edasi mõnevõrra. Lõpuks jõudsime autodega oma esimesse istandusse kella 9 ajal. Transport on siin korraldatud osaliselt hosteli poolt. Nimelt on neil mikrobuss, mida üks meist juhib. Meie grupp on hetkel kuskil 18 inimest ja seega sõidame iga päev tööle kolme erineva autoga.
Aga kuidas siis kiivide korjamine käib? Sellest ma olen juba rääkinud, et kuidas taimed on suunatud kasvamise ajal...  nagu varjualune. Korjamiseks sai igaüks endale suure koti, mis käib üle pea ning rihmade kinnitub ümber käte ja õlgade... no kujutage ette endale näiteks beebide kandekotti...  midagi taolist. Kott ise mahutab ehk kuskil 15 kg kiivisid. Seega on umbes iga nelja minuti tagant päris mõnus raskus sinna kogunenud. Korjamine käib hetkel meeskonnatööna ja saame tunnipalka, sest korjame kuldseid kiivisid, mille käsitlemine peab nende suhteliselt õhukese koore tõttu päris hell olema. Seega rohkem palka ja ettevaatlikum töötamine. Igatahes igaüks korjab küll kiivisid oma kotti, aga need tühjendatakse suurtesse puukastidesse ridade vahel. Täis kastid sõidutavad ära eriti ohtliku sõidustiiliga maoorid. Ühel päeval jäävad raudselt kellegi varbad traktori rataste alla.
Meie esimene tööpäev aga kestis ainult 2,5 tundi, sest esimene istandus sai tehtud ja uute polnud mõtet veel minna. Olgem ausad...päris hea, et esimene tööpäev oli lühike. Selle ajaga said õlad päris hea koormuse, aga mitte liiga palju. Õhtul oli isegi täitsa talutav...kartsin hullemat valu õlgades. Kuna Andy tahtis hirmsasti randa minna, siis tegime kiired toimetused linnas ja läksime bussiga randa. Ikka Maunganui mäe juurde, kuhu siis veel :-) . Jalutasime rannas ja nautisime niisama mõnusat olemist. Väljas oli aprilli lõpu kohta üllatavalt soe. Ronisime üle suurte kivide ja elasime pikalt kaasa ühe kaluri tegemistele. Kahjuks aga läks päike liiga varakult künka taha ning läks jahedaks...  meie seadsime sammud kodu poole ja ei näinud ühtegi kala konksu otsas.
Teisipäeva hommikul oli üllatavalt lihtne ärgata. Hea oli hommikul köögis toimetada ja juba paljusid nägusid teada. Päris tore seltskond on meil sattunud. Näiteks on meil inglased, sakslased, itaallased, prantslased, tšehhid. Olen sattunud siiamaani kõrvuti töötama Walesist pärit tüdruku, Max'ga. Tore ja positiivne inimene.. . aitab tihtipeale raskest pealelõunasest hetkest üle. Lisaks on meie grupi juht Chris väga meeldiv inimene. Tema šoti aktsent teeb mulle iga päev nalja :-) . Aga teisipäevane tööpäev algas pika sõiduga istandusse. Kuna meie töötame tegelikult järelvaataja P all, siis tema organiseerib meid erinevate istanduste vahel. Teisipäv ja kolmapäev olid planeeritud ühes istanduses, kuhu jõudmiseks kulus meil ligi 45 minutit. Päris pikk maa minna. Mõlemad päevad olid rasked 8 tunnised, kus peale lõunapausi oli tunne, et kiivid lähevad aina raskemaks ja raskemaks. Teisipäeval rõõmustas meid kõiki istanduse omanik üllatusliku pausiga, kus pakkus kõigile suupisteid. Kui õnnelikud kõik olid, kui meid saadeti pausile, kus saime pirukaid, võileibu, kooki, kommi, muffineid...oooeehh see oli lahe. Oleks see vaid iga päev nii :-) . Peale seda pausi oli kõigil jälle energiat rohkem ja töö läks kiiremini. Eks peale paari päeva hakkab korjamise tehnika ka paremaks minema juba ja töö on kiirem, aga on veel arenemisruumi. Peale teisipäevast tööpäeva suutsin ennast isegi jooksma vedada. Tuppa jõudes pidin aga kohe jooksuriided selga panema, sest oleks ma pikali heitnud, siis oleks ma sinna ka jäänud. Aga hea pooletunnine jooks ja pikk venitamine aitasid päris hästi lihased lahti saada. Pean seda venitamise taktikata jätkama, sest selle tööga lähevad lihased ikka päris pingesse.
Kolmapäevane tööpäev oli aga nii intensiivne, et ei olnud mingit jooksmist. Pidime kõik ennast korralikult tagant sundima, sest istandus oli vaja sellel päeval lõpetada. Tööpäeva lõpp oli päris robustne, aga ära me tegime.
Õhtul olid kõik nagu zombid hostelis. Põhi jututeema on laupäevane vihm, mis meie jaoks tähendab vaba päeva ja see omakorda kerget pidu reede õhtul. Muidu mind hostelite peod väga ei tõmba, aga siinse seltskonnaga oleks see päris vahva.
Peale kolme päeva kiivikorjamist olen ma endiselt õnnelik töö üle...väsinud, aga õnnelik. Mul on hea meel, et ma Te Pukest tagasi Taurangasse kolisin.