Liisa, proovi nüüd kõike hästi mällu talletada

Kuu aja pärast olen ma juba Aucklandis ja pakin oma viimaseid asju. Neljapäeval töölt koju sõites vaatasin mägesid, millest mööda vurasime ja proovisin nii palju endale mällu talletada kui võimalik. Ühel hetkel, kui oled kuskil pikemalt olnud, kipud kõike liiga tavapäraselt võtma. Justkui see siin olek kestaks igavesti ja ma ei peaks seda kõike endasse talletama. Nüüd kui aega hakkab järjest vähemaks jääma, siis saan aru, et ma peaksin (loe:tahan) igat silmapilku oma mällu väga selgelt salvestada. Isegi kiivide korjamist ei tee ma enam nii automaatselt...proovin kõike naudinguga võtta. Jah, see 15 kilo kaaluv kott on küll raske ja õlad hellad, aga kui päike paistab liivilehtede vahelt näkku, siis ei saa kuidagi kurta.
Neljapäevane tööpäev algas tõusude ja mõõnadega. Nimelt olid kõik kell poole seitsme ajal üleval, et kuulda uudist tööpäeva ärajäämise kohta. Emotsioonid selle uudise üle olid seinast seina, ma olin pigem pettunud. Mis seal ikka...  istusime seltskonnaga rõdul ja olime nõutud. Jube kehva kui oled ennast juba töö lainele sättinud ja siis järsku tööd ei ole. Kasutasin aga juhust ja läksin linna, et juuksurit otsida. Päike, mitte kammimine jmt on mu juustele päris kehvasti mõjunud. Nüüd aga saan juukseid jälle rohkem lahti kanda ja ennast natukenegi ilusamana tunda. Tegin veel linnas väikese jalutuskäigu ja koju tagasi jõudes selgus, et ilm ikkagi hakkab selginema ja osa rahvast saab tööle minna. Oli inimesi, kes olid ennast juba vaba päeva lainele viinud ja ei tahtnud tööst midagi kuulda :-) . Ma aga broneerisin kiirelt endale autos koha...  isegi kui saab paar tundi tööd teha, on juba hästi. Läksimegi kella 11 ajal kaheksaksi tööle. Veetsime 4 tundi peaaegu pidevalt kikivarvukil, sest kiivid olid lihtsalt nii kõrgel selles istanduses. Paar sentimeetrit oleks minu pikkuse puhul juba suurt rolli mänginud. Aga usute või ei, ma ei olnud kõige lühem :-) . Ühel hetkel olime sunnitud veel kiiremini töötama, sest vihmapilved hakkasid lähenema ja istandus oli vaja tühjaks korjata. Me siis korjasimegi palehigis, niiet et varbad valutasid. Lõpuks autos olles ja kodu poole sõites oli hea tunne, et sai ikka tööle mindud.
Kuna aga tööpäev oli ainult poolik, siis otsustasin jooksma minna. Tšehhi tüdruk Martina, kellega töö ajal jooksmisest ja spordist rääkisime, liitub minuga järgmistel kordadel. Martina on kodus jalgpallur, kes õpib arstiks. Väga sportlik ja tore tüdruk. Kuna aga otsus jooksma minna tuli mul liiga järsult, siis pidin üksi minema. Andy oleks ka peaaegu tulnud, aga tal pole veel jooksujalanõusid. Käisime küll vaatamas, aga polnud õiget numbrit. Aga jooks...  see linnatänavatel jooksmine pole ikka päris see, eriti kui valgusfoori taga peab paar minutit ootama. Sellest hoolimata sai üks hea 45 minutiline ring tehtud. Peale jooksu võtsin rahulikult aega ja venitasin. Venitamine on mind siiamaani kangest turjast ja kaelast eemale hoidnud. Pean samas vaimus jätkama.

Õhtu sai rahulikult hosteli elutoas veedetud. Jutud reisidest, spordist, tööst jnejne.