Vihm ja vabad päevad

Reedest alates oleme töölt vabad olnud. Vihma on päris korralikult sadanud ja seega pole meil kiividega midagi teha. Keegi ei saa selle olukorra muutmiseks kahjuks ka mitte midagi teha. Tuleb lihtsalt kannatlik olla, vähe raha kulutada ja oodata ilma paranemist. Hosteli omanik, Tracy, ütles hästi, et me peaks praegu neid vabu päevi täiega nautima, sest ühel hetkel on tööd nii palju, et me ainult nutame neid vabu päevi taga. Varsti tuleb meil 12 nädala töö 6 nädalaga ära teha...  ilmselt satub ka sekka mõni öine korjamine. Elame, näeme.
Reedel oli juba teada, et õhtul saab pidu. Osa rahvast lahkus ja oli tarvis nendega viimane pidu teha. Käisime Andy ja Maxine'ga poetiirul. Varusime õlut ja veini õhtuks. Veel enne ebatervisliku nautimist läksin tšehhi tüdruku Martinaga jooksuringile. Hea oli minust palju paremas vormis inimesega joosta...tempo oli märgatavalt kiirem ja pidin ennast palju rohkem sundima. Lõpuks jooksime kokku ligi tund aega ja enesetunne oli väga hea. Minul muidugi kops palju rohkem kui temal. Kogusin ennast raamatut lugedes ja seejärel rõdule. Selleks ajaks kui ma rõdule jõudsin, oli enamus rahvast juba kergelt vines. Emotsioonid olid laes ja nii mõnigi oli juba enne südaööd oma alkoholi limiidi täis saanud. Mõnel kontroll puudus ja nii toimus ka kerge käsikähmlus ühe itaalia poisi ja briti vahel. Andy sattus kaklust laiali ajama ja sai paar tugevat põlvelööki ribidesse. Selle tagajärjest kirjutan hiljem. Peale kaklust oli ilmselgelt tuju madalam kui enne, aga aeg parandas peaaegu kõik haavad ja peale südaööd suundusime seltskonnaga kluppi nimega Pahamas. Ma ise ka viimase hetkeni ei uskunud, et ma kluppi lähen. Seelik selga ja kohe pidulikum tunne oli. Klubi iseenesest oli väike, aga muusika nagu klubis ikka. Hoidsin algul tantsupõrandast eemale nagu ikka, aga ühel hetkel olin üllatuslikult lõuna ameerika poistega jalga keerutamas nagu oleks jaanipäev Avinurmes. Euroopa mehed ikka ei tantsi nii nagu lõuna ameeriklased. Minu peaaegu olematu tantsuoskus ei mänginud mingit rolli...  juht oli lihtsalt nii osav. Kella kolmest aga sai tants läbi ja kõik aeti koju. Poole nelja ajal magama vajudes oli uni magus.
Laupäev oli üleüldine pohmeluse ja väsimuse päev. Meil Andyga nii väga nagu pohmelust ei olnudki...pigem rohkem väsimus...sai ju ainult kuskil 5 tundi magatud. Bioloogiline kell ajab ikka kella 7 ringis üles...hoolimata sellest, et kas töötame või ei. Kõigi näod hostelis rääkisid vaid üht...eile oli mõnus pidu. Kahe erandiga sellel korral. Nimelt itaallase Marco nägu oli päris nukker...  kakluse käigus oli ta oma kätt nii palju vigastanud, et see ei jätnud veritsemist järgi. Haiglas selgus, et ta vasaku käe sõrmed olid purunenud klaasist nii palju vigastada saanud, et ta pidi operatsioonile minema. Tänaseks on ta aga hostelis tagasi, aga tööinimest temast järgmised paar kuud kindlasti ei saa. Hetkel on kips ümber käe ja varsti hakkab kuu pikkuse füsioteraapi...vat sulle pidu. Teine nukker nägu oli Andyl...tema sai paar põlvehoopi ribidesse ja valu paremal küljel ei tahtnud kuidagi järgi anda. Nagu mehed ikka, siis haiglasse ei läinud. Lõpuks kui esmaspäeval ikka veel valu päris tugev oli, siis läksime haiglasse. Rääkisin nagu väikese lapsega, aga lõpuks ikka veensin teda piisavalt. Diagnoositi mõrad ribis, vot sulle. Sai valuvaigistid ja nüüdseks on asi juba palju parem. Isegi kolmapäeval sai tööd teha.
Vabadel päevadel olen palju lugenud ja nüüd avastasin enda jaoks ka kohaliku raamatukogu. Kuna tunnen jälle õppimisest ja massaazist puudust, siis otsustasin vastavaid raamatuid ka otsida. Leidsin väga hea spordimassaazi raamatu, mida nüüdseks paaril päeval juba raamatukogus olen lugems käinud. Ostsin isegi vihiku, kuhu teen märkmeid...õppimine ja oma hallide ajurakkude kasutamine tundub nii nauditav jälle :-) .
Rahvast on hostelis iga päevaga üha enam. Sellega seoses aga tunnen, et ma vajan rohkem omaette olemise aega. Õnneks on seda suhteliselt lihtne saada...jalutuskäik või jooksmine. Chrisi käest saadud uus muusika taustaks ja hästi :-)
Mõnusalt kiire kohanemine on siin olnud. Väga toredad inimesed ümberringi ja tundub väga kodune. Tore koht, kus veeta oma viimane töötamise aeg ja hosteli elu siin Uus Meremaal. See aeg hakkab hirmutavalt kiiresti otsa saama.
Teisipäev ja kolmapäev tegime tööd reaalselt pimedani ehk kella kuueni. Justjust, siin hakkab nüüd ikkagi talv tulema ja varakult läheb pimedaks. Külmemaks läheb ka. Usun, et hetkel on teil seal Eestis temperatuur hoopis soojem kui meil siin. Tulen ka varsti seda nautima.
Tänane, neljapäev, on aga selle pagana vihma tõttu jälle vaba olnud. Minu jaoks tähendavad vabad päevad nüüd raamatukogu ja jooksmist. Puhas nauding :-)
Tundub aga, et kogunevad vihmapilved lubavad täna õhtul paar jooki teha. Loodame, et kõigil jäävad ribid terveks sellel korral.