Oleme siin isegi tööd saanud teha vahepeal, aga muidu on olukord eelneva postitusega võrreldes muutusteta. Iga hommik koguneme ikka kööki ja ootame uudiseid. Enamjaolt saame teada, et istanduses on veel liiga märg ja peame ootama. Siis keset päeva saame kõne, et võime tööle tulla. Istandusse kohale jõudes peame peaaegu et alati veel ootama. Lõpuks ehk läheb hästi kui 3 tundi tööd saame teha, enne kui pimedaks läheb. Eelmisel nädalal olid pea kõik päevad sellised. Kolmapäevane päev tõmbas kõigil tuju nii alla...tunne oli nagu me kõik oleks kedagi leinanud. Õhtul teatasid päris paljud, et see oli nende viimane kiivide korjamine. Peale kolmapäevast väga vastikut tööpäeva sain aga toreda üllatuse osaliseks... nimelt ilmus Pam siia :-) . Nad olid Gunnariga Raglanis surfamas ja kuna nende plaanid olid vähe erinevad, siis Pam otsustas Taurangasse tööle tulla. Sai ta meie meeskonda kohe tööle ja naljakal kombel kohe ka uueks meeskonna juhiks :-) . Pamile kohaselt toimus seltskonda sulandumine kiirelt. Kuna nädalavahetus oli meil vaba, siis saime Pamiga mõnusalt kõik jutud räägitud...nii hea, et ta siin on...ma lausa pidin teda nägema, enne kui siit lahkun.
Aga reedel oli taaskord pidu...paar sünnipäeva ja mõndade inimeste lahkumine. Nalja sai palju, klubis sai taaskord ohtralt tantsitud ja järgmine päev oli lebotamise päev nagu ikka. Laupäev oli eriti mõnus. Uni läks varakult ära ja sain rahuliku ja pika hommiku Pamiga kohvitades veeta. Kui päike paistma hakkas, siis liikusime rõdule...ühest hetkest alates hakkasid ka teised pidulised vaikselt ärkama ja meiega rõdul liituma. Meenutused eelnevast õhtust piltide ja videode näol tõid esile suured naerupahvakad. Veetsime korralikud 6 tundi rõdul koos nagu väike pere :-) . Need istumised on kindlasti üks asi, mida ma siinsest Tauranga ajast hakkan taga igatsema.
Ühel õhtul käisime Andyga kalal. Pigem võiks öelda, et käisime lihtsalt õnge proovimas. Kevin (üks saksa poiss) laenas meile oma õnge. Ehk kuskil tunnikese kalastasime ja isegi mina sain oma õnne proovida...peale ühe eemale hüppava kala me aga rohkem ei näinud.
Kuna aga ilmad siin hakkavad üha kehvemaks minema, siis olen otsustanud Tauranga vihma näolt pühkida ja pühapäeval Aucklandi liikuda. Ilmaennustus mainis isegi hommikust härmatist. Aitab :-)
Olen ma teile rääkinud oma väikesest veidrusest, mis mul raamatuid lugedes on? Nimelt ei suuda ma raamatute lõppe lugeda...viimased 5-10 lehekülge jäävad tavaliselt minu poolt lugemata. Mitte, et ma ei viitsi, aga tavaliselt on mul selleks hetkeks juba lõpp enda peas välja mõeldud ja ma ei taha seda rikkuda raamatu päris lõpuga. Hetkel on mul reisiga seoses sama tunne. Ma olen ammutanud sellest kuuest kuust nii palju häid elamusi ja emotsioone, et ma tahaks selle viimase lõpu nüüd vahele jätta, kartuses, et ehk juhtub midagi, mida ma ei taha oma ilusate mälestuste puntrasse. Olen viimased päevad oma toas olnud ja vähe sotsialiseerunud...et saaks oma peas mõtted paika lihtsalt.
Alustasin selle postitusega päris tükk aega tagasi ja mingil põhjusel ei postitanud seda üles.
Praeguseks hetkeks olen bussis teel Taurangast Aucklandi. Sealt kohe edasi Waiheke saarele oma patareisid laadima. Eks näis mis viimased päevad toovad.
Viimane nädal on aga vahelduvalt töö tähe all kulgenud. Õhtud said Pami ja teiste toredate inimestega veedetud.
No comments:
Post a Comment