Waiheke saar

Otsus Waiheke saarele minna, tuli suhteliselt tühjast kohast. Peale ühte ebameeldivat tööpäeva ja kaastöötajate tobedat käitumist otsustasin oma lahkumise Taurangas neli päeva varasemaks tõsta. Otsus sai päris selgeks siis kui vaatasin ilmaennustust ja see tavapäraselt midagi head ei lubanud. Alguses oli mõte couchsurfingu kaudu lihtsalt Aucklandis olla. Siis aga sain Waiheke saarel elavalt Hoyt'lt kutse hoopis saarele. Miks mitte. Waiheke saar on Aucklandist 35minutilise praamisõidu kaugusel. Saar on kõigest 92 km² ning püsielanikke on seal kuskil 9000 ringis. Päris paljud saare elanikud käivad iga päev Aucklandi tööle...tihe ja hea praamiliiklus teeb selle täiesti võimalikuks.
Mina jõudsin saarele pühapäeva pealelõunal koos üllatavalt ilusa ja sooja ilmaga. Bussiga sõitsin sadamast oma järgmisse ajutisse elamisse. Mind võõrustas 74 aastane Hoyt, kes on päris USA'st ja hetkel elab vaheldumisi Uus Meremaal ja Austraalias. Nüüd talve saabudes liigubki ta paariks kuuks tagasi Austraaliasse...  ikka külma käest ära. Hoyt on üle ilma reisinud hipi, kes elukutselt on vabastava hingamise praktiseerija. Naljakas mees...  elab siin väikeses majakeses, kus pole mingit soojustust ning kus kõik võimalikud kohad on täis erinevaid vajalikke ja mittevajalikke asju. Neid viimaseid on muidugi rohkem. Proovib ta küll igati maailmasäästlikku elu elada... päikesepatareid katusel, ilma veeta wc, praktiliselt pimedas elamine jmt, aga samas ei lülita ta oma külmkappi välja kui kolmeks kuuks Austraaliasse läheb. Õhtusöögid möödusid ühe väikese laualambi valges...  peaaegu ei näinud, mida sõin. Pimedusest tulenevalt olid ka õhtud päris lühikesed...kella 9 ajal voodisse juba.
Kui ma aga kohale jõudsin, siis panin asjad oma väikesesse nurka ära ja mõtlesin jalutuskäigule minna. Hoyt pakkus ennast ümbrust näitama. Enne minekut aga ajasime laua taga natuke juttu...poole vestluse ajal nihutas Hoyt minu ette kandiku koos väikese piibu ja rohelise kraamiga. Ahhh!? Minu üllatus oli suur ja ütlesin kiirelt ära. Polnud mingit tahtmist ennast võõras kohas koos 74aastase hipiga pilve tõmmata, kes eelnevalt oli mulle rääkinud, et mõned couchsurfijad on temaga voodit jaganud....eieiei. Liikusin nendelt jututeemadelt kiirelt üle. Lõpuks läksime jalutusringile...najakad majad künklikul saarel ja sügisele kohased erksad värvid... mõnus. Päike oli aga soe ja tegime ühel väikesel rannal peatuse. Kohtasime seal juhuslikult ka kahte teist rändurit, kes Hoyti juures peatuvad. Üks prantsuse paar. Ajasime veel rannal juttu ja siis sammud kodu poole...pimedus hakkas saabuma ja kõhud olid ka tühjad juba.
Veetsime õhtu elektrisäästlikult väga hämaras ning hiljem pesime nõud topsitäie veega pange kohal, mis sest et kraanikauss ja jooksev vesi oli täitsa olemas. Tore kui inimesed loodusest hoolivad, eks minagi ju hoolin, aga selline eluviis on minu jaoks natuke liiga palju.
Esmaspäeval siras päike taevas ja ainuke mõte oli päev väljas veeta. Ennelõunase jalutuskäigu tegime Hoytiga koos ning käisime läbi ka tema sõprade juurest...paar, kus mees on kohalik kiivi ja naine ukrainlanna. Viimane hakkas minuga kohe vene keeles rääkima. Sain üllatuslikul kombel isegi aru, et mis ta mulle rääkis, aga pidin siiski inglise keeles vastama. Veetsime seal parasjagu kaua aega ning lahkusime peale esimesi ebamugavaid vaikushetki. Ma ei oska kuidagi nendes olukordades käituda, kui kohalikud mind enda sõpradele tutvustavad ja siis peale tüüpilisi küsimusi minu reisimise ja nende siinse elu kohta need ebamugavad vaikused tekivad.
Igatahes jätkasime oma jalutuskäiku...  jõudsime järgmisse randa, kus Hoyt isegi ujuma läks. Mina külmavaresena loobusin sellest ja lugesin hoopis raamatut ja nautisin päikest ja karget meretuult...ma tõsiselt naudin vee ääres olemist. Võiksin tundide kaupa lihtsalt laineid vaadata ja kuulata.
Kuna minu üksinda olemise tase oli suhteliselt väikeseks kasvanud, siis peale lõunasööki otsustasin üksinda jalutama minna. Jõudsin välja järjekordsesse randa, kus sain raamatut lugeda, oma UM kogemuste peale mõelda  ja lihtsalt hetke nautida. Muide, Helle-Mari, sellest rannast tuleb sinu poole teele ka peotäis liiva ;).
Enne pimeduse saabumist liikusin koju tagasi. Taaskord söömine...kiividele ikka meelib oma külaliste kõhud koguaeg täis hoida...  ei mingit pausi...ainult söö. Jube väsitav. Peale õhtusööki aga andsin oma panuse tänutäheks majutuse ja söögi eest. Nimelt soetas Hoyt endale hiljuti tahvelarvuti, aga pole kedagi siiamaani kohanud, kes talle selle kasutamist selgitaks. Veetsime hea kaks tundi tahvelarvuti hingeelu lahates... teist korda juba minu jaoks seda siin UM'l teha. Hoyt oli aga ülimalt õnnelik.
Teisipäeva hommikul ärkasin üles hiljem kui tavaliselt. Väljas oli lihtsalt nii külm, et ma lihtsalt ei tahtnud teki alt välja tulla. Hommikusöögi ajal sadas väljas rahet...mida paganat. Sellel hetkel otsustasin, et liigun tagasi Aucklandi ja veedan oma viimased päevad Robini juures, kus on pesemisvõimalus ja soe tuba. Jalutasin läbi vihma bussi peale ja jätsime Hoytiga järgmise päevani hüvasti. Leppisime kokku kolmapäevase kohtumise, kus mina talle oma telgi üle annan ja tema mulle õhtusöögi välja teeb. Praamisõit Aucklandi ja seejärel kohtumine Lucieniga, kes oli nii tore ja mind sadamast koju sõidutas.