Viimastel päevadel on olnud ohtralt lahkumisi. Nii palju lahkumisi, et köök mida ühel hetkel kasutas umbes 25 telkijat, siis hetkel olen ma ainuke. Nimelt minu pragune kodu nimega the Chalets on suursuur ala, kus on 6 erinevat maja tubade ja muu varustusega ning krundi tagumises serva on kontor ning selle taga muruplats, kus meie kamp telkis. Kui mäletate, siis alguse telkisime suhteliselt krundi alguses, aga siis oli telgil vastupidavustest ja peale seda kolisime turvalisemasse paika. Nüüd siin kontori putka taga on qinult minu telk, ühe töötaja karavan ja minu uue töökaaslase karavan ... viimasest räägin tiba hiljem. Maha on jäänud nukrad kolletanud alad, mis endisi telkijaid veel mälestavad. Nüüd aga peale esimest päeva täiesti üksi olemist pean ma tunnistama, et hea on :) neljapäeva õhtul ma nii ei arvanud veel aga hommik on õhtust targem. Aga kes need kõik siis olid meie köögis? Saksa paar Nina ja Bastian; tsehhid Sarka,Petr ja Cherrie; britid Rob, Luke ja Chris; taanlane Jakob; sloveen Darijan; sakslanna Tara; lõunaameerika segapaar Ari ja Martin; kanada poiss William ning veel hunnik inimesi, kes lahkusid enne veel kui suutsid neid tundma õppida ja nende nimed meelde jätta. Ei kahetse oma antisotsiaalsust ... need kes sellest ikmagi läbi tungisid olid armsad inimesed. Mitu päeva hüvasti jätta oli keeruline. Minu kõige keerulisem hüvastijätt oli Pam'ga Queenstowni lennujaamas neljapäeval.
Enne Pam'ga ajutist lahkuminekut veetsime aga oreda kolmapäeva ja pool neljapäevast koos. Kolmapäeva veetsime aeglaselt asju pakkides ja avastades, et kui vähe asju on inimesel tegelikult vaja ... Pam jättis taaskord osa riideid maha. Pealelõunal nautisime jäätist ja õlut järve ääres ning jutustasime maast ja ilmast nagu ikka. Tore kuidas meie vetlused domino efektina edasi kulgevad ... üks teema tingib teise ja lõppu ei paista. Ei tea kellega ma nüüd neid vestlusi pean enne kui Merka tuleb. Üksi ehk?! Aga neljapäeva hommikul korjas meie järelvaataja Peter meid peale ja alustasime oma väikest roadtrippi Queenstowni. Distants ei ole pikk, ainult 58 km, aga tee on mägine ja käänuline ning sõit kestis tunnike. Tegime peatuse kohas, kus tehti maailma esimene benji hüpe ... ise ei hüpanud ja ühtgi teist hüppajat ka ei näinud kahjuks. Queenstownis oli meil aega aga laialt ja tegime ühise hommikusöögi. Luksus oli hommikusööki väljas süüa ja veel restoranis :) Peter arvas, et me oleme liiga vaese kirsikorjajad ja tegi meile hommikusöögi välja. Jalutuskäiguga proovisime liigset täiskõhu tunnet natukenegi leevendada. Kuna lennu väljumiseni oli veel aega, siis tiiutasime linnas ringi ja võtsime lennujaamas veel üe kohvi. Kuna meile kummalegi pikad hüvastijätud ei meeldi, siis tegime kiirelt ja valutult ... pealegi tunnen ma suhteliselt kindlat tunnet, et meie teed veel ristuvad. Peter oli õnnelik, et keegi nutma ei hakanud :D
Neljapäeva õhtul magamiskotis olles unne suikudes ootasin ikka seda tuttavat luku avamise häält ... pam tuli alati peale min voodisse. Seda aga ei tulnudki. Selle öö veetis ta aga mugavas voodis Wellingtonis.
Reede hommik siin hostelis üksi ärgata oli naljakas ... vaikus. Sain aga pikalt hommikut nautida ... kohvi ja selle kõrvale pikad skaibi kõned kodustega ... üle pika kuu aja. Oli äga kosutav :) Hääli kuulda on alati nii hea ... eriti kui pikalt kaugel olla.
Millega ma oma vaba aga veedan nüüd? Loen, jalutan, päevitan, uurin kaarte ja lonely planeti raamatut, veedan aega Andyga ja vahel istun niisama puu all varjus ja ei tee midagi ... isegi siis ei ole mul siin väikses linna igav :)Igavatel inimestel on igav, nagu Sirka ütleb.
Hetkel on küll mitu päeva järjest olnud töötegemiseta, aga õnneks seda enam kauaks ei ole. Nimelt hakkan esmaspäevast tööle mesitarudega. Sain selle töö nii lambist, et ise ka ei usu. Nimelt elab siin ühe karavanis üks vanem paar, kes töötavad siin hostelis ning mees, nimega Ross, töötab ka siin lähedal asuvas nö meefarmis. Ross pakkus tööd ühele tsehhi poisile, kes lahkus. Enne lahkumist aga andis ta mulle selle info edasi kuna teadis, et ma jään paigale ja otsin tööd. Nii ma siis Rossil sabat kinni haarasin ja andsin teada, et ma veebruari lõpuni olen siin ja tahan hirmsati tööd teha. Ootasin ärevalt paar päev, aga ühel ilusal päeval see kinnitus tuli ja esmaspäeval hakkan tööle. Olin nii õnnelik kui Ross selle positiivse uudisega tuli :)
Ps: puuduvad ja üleliigsed tähed minu postitustes on tingitud puhtalt sellet, et minu puutetundlikud tehnilised vahendid pole rahul minu mitte nii pehmete pöialdega. Puutetundlikud telefonid ja arvutid pole mõeldud hooajatöölistele.
No comments:
Post a Comment