Hommik oli aga naljakas ... köögis oli meid tavapärase 15 asemel ehk ainult 5. Ülimalt vaikne ja veider. Pam oli suhteliselt kustund ja polnud üldse kindel, et tööle tuleb. Lõpuks viimasel hetkel siiski mõtles ringi ... suhteliselt varsti selgus, et tegelikult oleks targem olnud koju jääda. Töötasime uue järelvaataja all, kes ei suutnud 50 inimest korralikult tööle organiseerida ja selletõttu valitses üleüldine kaos. Inimesed võtsid üksteis puid ja ämbreid ... tundub väike asi esmapilgul,eks. Aga istanduses töötades on igaühel oma kindlad puud ja keegi ei võtta teise ämbreid ilma küsimata. Me korjasime Pamiga ehk tunnike kuni Pete kohale ilmus. Seejärel meiepoolne vingumine ... täitsa õigustatud. Natukese aja pärast sõidutas Pete meid koju. Isegi tema sai aru, et see on jabur päev ja pole väärt meie närvirakke. Mõned murdusid veel enne tööpäeva lõppu.
Otsin nüüd jälle tööd ... seekord paariks nädalaks. Plaanin veebruari viimased pävad Christchurchis veeta ja Merkat seal oodata. Seega on jah töötegemiseks jäänud veel ümmarguselt kolm nädalat.Mingid võimalused on aga mitte midagi kindlat. Aga küll midagi ilmub.
Päeva uudis on aga see, et Pam lahkub tagasi Hatingsiss juba sellel neljapäeval ehk siis ainult kaks ööd veel. Otsus järgmise nädal lennupiletid ettepoole nihutada tuli suhteliselt järsult. Kuna aga tal on siin raske ainult nädalaks ajaks tööd leida, siis on mõistlikum Hetingsisse minna. Pam'i rõõm oli suur kui ta pileti lõpuks muudetud sai. Olgem ausad, et mul on südamest hea meel ta üle. Muidugi ma olen kurb, et ma siia üksi maha jään, aga Pam oleks ainult väga nukker olnud siin. Lisaks temale lahkuvad ka saksa poisid. Pluss lisaks veel enamus allesjäänuid meie köögist. Seega tundub, et reede hommikul ärkan ma siin uhkes üksinduses.
No comments:
Post a Comment