Esmaspäev ja teisipäev ehk kuidas ma kahe päevaga maooride maailma avastasin

Sattusin mõlemal päeval maoori küladesse ja mõtlesin need ka ühte juttu kuidagi kokku panna. Tegelikult pean ikka kahest sündmusest eraldi kirjutama, sest need olid hoopis teistsugused elamused, aga vähemalt on need ühe postituse all koos. Ütlen kohe ära, et mulle jättis kogu maooride kultuur väga sügava mulje ja seda isegi kogu selle turismi maigu juures.

Aga alustagem algusest.

Esmaspäev ehk Mitai küla
Sattusin sinna taaskord tänu Rose' korraldustele. Üritus hakkas pihta kella 6 paiku kui buss meid hosteli eest peale korjas. Mitai küla asub Rotoruast natuke väljas .. kuskil 10 minutit sõitu. Küla elu ning ka selle turismi poolt korraldavad kohaliku Mitai hõimu liikmed. Hõim koosneb mitmest perekonnast ning tegelikult võib öelda, et tegemist on nagu pereettevõttega. Kõik oskavad midagi teha ning kõigile leitakse sobiv tegevus. Turistidega tegeles enamjaolt noorem põlvkond. Kuulsin, et teistes külades pidi ka vanemaid maoore kohtama. Aga selleks, et ma saaks teile anda hea ülevaate ja et endal oleks ka hea hiljem meenutada, siis kirjeldan kõike algusest pealt toimumise järjekorras.
Kui olime bussiga kohale jõudnud ( meie buss oli üks väga mitmest), siis tervitas meid traditsioonilistes riietes noor maooritar ning suunas edasi peosaali. Peosaaliks oli suur välitelk, mis mahutas kuskil 130 inimest ning esmapilgul jäi mulje, et oleme hoopis pulma sattunud. Palju erinevaid laudu, kuhu inimesed lahkelt suunati ning taustaks üks väsinud moega maoori mees karaoke stiilis laule laulmas ning asja üldse mitte nautivat. Seda viimast ei saa talle vist ka ette heita. Mul hakkas temast lausa kahju ühel hetkel kui tuli välja, et tegelikult tulevad laulud plaadi pealt ja ta lihtsalt vahepeal paar rida kaasa laulab. Vaene mees oleks võinud parem lauda istuda ja süüa. Mina, Rashmika ja Sandeep olime ühes lauas Ausside ja ameeriklastega. Kuna rahvast oli palju ja nende paigutamine võttis aega, siis tegime ühed õlled ja proovisime olukorda sulanduda. Ühel hetkel ilmus rahva sekka ka nö õhtujuht, kelleks oli umbes 40ndates meesterahvas. Algul jättis ta mulle kuidagi veidra mulje, aga ma ei oska seda kuidagi teile kirjeldada. Ütleme nii, et mulle tundus alguses, et õhtujuhti ju ikka sellises kohas vaja pole. Hiljem sain aru, et on ikka küll. Kuniks aga rahvas oma kohti otsis ja sisse seadis, hoidis tema tuju üleval ja vaatas, et kellelgi igav ei hakkaks. Sissejuhatutuseks oma hõimu ajalugu ja et miks ja mida nad teevad. Seejärel hakkas aga rahvuste loendamine. Kokku tuli 20 erinevat rahvust kogu seltskonna peale ... olin Eesti uhke ja ainuke esindaja. Õhtujiht jäi küll hetkeks vait kui kuulis, et ma Eestist olen ... tuli vist natuke ootamatult :-) . Aga kuskilt mälusopist koukis ta välja fraasid "tere" ja "kuidas läheb" mille peale jälle mina vait jäin :-) . Kui aga rahvuste loendamine oli tehtud, siis jaotati kogu seltskond kolmeks ning seadsime sammud välja. Vaatasime kuidas söök maa sees tänu selle soojusele valmib...ühes suures augus (1x2 m ja 1m sügav) saab umbes 200 inimesele süüa valmistada. Seejärel seadsime sammud metsa, et vaadata kuidas maoori sõdalased kanuuga mõõda jõge külla sõidavad ning sõjalaule laulavad. Oli päris muljetavaldav ... ilus kanuu, tatoveeritud mehed laulmas ja nägusid tegemas. Nägude tegemine tähendab siis silmade suureks ajamist ja keele suust välja ajamist. Viimane tegevus peaks vastast hirmutama ning väljendama, et sõdalase suu jookseb tema liha järgi juba vett. Sõdalased kohal ja võisime suunduda kontserti paika. Nö kontsert/etendus/esitlus algas sellega, et publiku seast valiti välja üks meesterahvas, kes pidi täitma meie pealiku rolli. Tseremoonia algas ... maooride pealik lähenes laulu ning odavehkimisega, asetas ühel hetkel oma oda maha ning jäi ootama meie pealiku lähenemist. Seejärel pidi meie pealik maoori pealikuga pidevat silmsidet pidades oda maast üles võtma ning seejärel sammud tagasi astuma. Kui kohalik pealik kõik heaks kiitis, siis tõusis ta püsti, andis endale vastu jalga laksu ja oligi korras. Seejärel pealike tervitamine, milleks on siis käesurumine ning ninade kokku panemine. Siis algas etendus ... koosnes see lauludest, tantsudest, mängudest, harjutustest. Esialgu toimus kõik maoori keeles ja minule jättis see kõik väga positiivse mulje. Kohati tulid isegi külmavärinad peale. Need maooride grupid peaks mõni aasta folgil ka esinema ... nende laulud on lihtsalt imeilusa kõlaga ja tantsud sinna juurde...super. Ühest hetkest hakkas maooride pealik meile asju aga inglise keeles lahti seletama ning infot oli taaskord palju. Hea oli aga kuulda, et noored taasavastavad oma esivanemate lugusid ning tulevad maoori kultuuri juurde tagasi. Kõik etenduses osalejad olid alla 30 aastased kindlasti ... mis on tore ma arvan.
Kui pooletunnine etendus oli läbi saanud, siis oli aeg hangile ehk siis õhtusöögile minna. Tegemist oli nagu rootsi lauaga. Igaüks haaras endale taldriku ja valis endale mida vaid soovis. Ma võtsin igast asjast natuke...ehk siis salatit, tuunikala pastat, ahjukartulid juustuse kastmega, mingi lillkapsa salat, täidis, keedukartul (maa sees valmistatud), kana, lammas, magus kartul ja erinevad kastmed. Raudselt unustasin juba ära midagi ... toite oli tõesti palju ja kõik maitses väga hea. Maa sees valmistatud toidul oli kergelt suitsune maitse juures, mis kanale sobis väga hästi, aga magus kartul minule kuidagi ei sobinud. Seejärel oli aga kord magustoidu käes. Puuviljad kreemiga, pavlova muidugi, shokolaadi kook ja puuviljasalat. Kuna mul oli ilge magusaisu, siis käisin magustoidulaua juures kaks korda ja oleks isegi veel ühe korra läinud. Igatahes maitses kõik imehea ja kõht oli pärst nagu jõuluõhtul :-)
Õhtu lõpetuseks ajas õhtujuht veel natuke loba ja siis suundusime viimasele atraktsioonile...jaaniussikesi vaatama. Inglise keeles glowworm siis. Kuna ma olen neid Eestis näinud ja kordades rohkem, siis tundus see minu jaosk igav, aga metsas oleks üldiselt oli nauditav nagu alati :-) .
Seejärel aga sätiti meid bussidesse ja sõidutati ilusti kodudesse ära. Emotsioonid olid tugevad ja positiivsed ehk tuju hea jakõht täis :-)
Vahivahi kui pika jutu ma suutsin teile siia kokku kirjutada :-)  ise ka ei usu.

Teisipäev ehk Te Puia
Selle külastus tuli väga spontaanselt. Käisin ennelõunal pangas, et veel mingid asjatoimetused korda ajada ja siis hostelis uurisin Rose käest, et huvitav mida ma täna teha võiks. Ilm oli ka super ilus. Rose pakkus kohe välja, et ma võiks minna Te Puia külla. Kõne tehtud ja olin kirjas ekskursioonil ja ühel päevasel maoori etendusel. Jalutuskäik sinna oli omajagu pikk, aga ilusa ilmaga pole mul kohe üldse kidagi jalutamise vastu. Ei pidanud kaua ootama kui juba algas giidiga ekskursioon. Grupp oli taaskord suhteliselt väike ja seega väga nauditav. Vaatasime, kuidas käib puutöö...müstika kuidas ühest suurest puust saab teha terve kanuu või mitu suurt kuu ... kõik ühes tükis noh :-) . Ja need on ikka suuepred puud .. läbimõõdu poolest meeter kindlasti kohe. Kui giid grupiga tutvust tegi vahepeal, siis sain taaskord inimesi üllatada oma kodumaaga :-)  Giidi jaoks olin ma üldse esimene eestlane, keda kohata. Tänu erilisele kodumaale sain ka publiku seast väljavalituks, et punumiskojas, meie järgmises külastuspunktis, giidil abiks olla. Nimelt on neil siin üks taim nimega flax, mille kiud on nii tugevad, et sellest saab punuda korve, mütse, jakke ning köit, mida ka tugevamad mehed ei suuda kätega puruks tõmmata. Sain merekarbi abiga taime töödelda nii, et sellest sai edasi köit teha. Köie tegemiseks tuli seda aga lihtsalt mööda jalga edasi tagasi rullida. Sain köie küll endale, aga kohe kindlasti ei saa ma seda Eestisse kaasa võtta...tollis võetakse ära kahjuks.
Edasi suundusime väikesele sõidule mööda parki. Taaskord mulisevad koopad, keev muda ja munahais. Te Puia on ka koht, kus on ka kuulus Pohutu geiser. Kahjuks selle purskamist ma ei näinud, sest seda ei osata kunagi ette näha ja minu ajagraafikuga see ei klappinud. Käisime ka kiivide majas, aga sealgi oli vaikus ... uneaeg ning selle tõttu oli näha ainult suurt karvakera klaasi vastas tukkumas.
Siis aga maooride etendus. Põhimõtteliselt oli ülesehitus sama. Külastajate pealiku valimine ning seejärel pealike tervitus tseremoonia. Seejärel sisenemine maooride nö peahoonesse, kus toimus etendus. Sellel korral oli juttu vähem ning rohkem laulu ja tantsu. Nende hääled on kuidagi hoopis teistmoodi ning mul tekkis taaskord kananahk ihule kui seda kõike kuulasin ja vaatasin. Paar pilti küll tegin, aga siis otsustasin, et ma tahan etendust ikka otse vaadata, mitte läbi fotoka ekraani ... selle lärast ei saa te eriti palju pilte ja vudeosid. Tulge ja vaadake ise ;)
Oehh see maooride kultuur on mifagi nii huvitavat. Infot on palju ja küsimusi tekib nii palju, et ei teagi mida küsida tahaks. Mõtlemisainet on küllaga.

Kuna postitus sai niigi pikk juba, siis oma muudest toimetustest ma lihtsalt ei viitsi enam kirjutada :-)

Kõik on hästi ja kolmapäeval rendin ratta, et terve päeva lähedalasuvas metsas veeta ja mööda matkaradasid ringi tuhiseda. Tuleb taas tore päev.