Suvi hakkab kohale jõudma ... hoolimata päikesekreemi kasutamisest on nina punane ja käsivarred ka tulitavad kergelt. Kreemitan ennast hoolikalt niiet muretseda pole vaja.
Kuna ilm oli super ja ma olen juba terve nädala mõelnud Whakarewarewa mets külastamisele, siis nüüd võtsin ennast kokku. Rentisin ratta ... grossiratta, et saaks ikka mööda vähe raskemaid radasid läbida. Mets ise asub linnast paar km väljas. Grossirattaga mööda autoteed sõita pole pooltki nii hea kui metsas. Kohale jõudes täitsin oma joogipudelid veega, et kindel olla et ma kuivale ei jää. Kuna terve päev tõotas tulla palav, siis kulub vett ka ohtralt. Uurisin veel kaarte ja ei teadnud,i täpselt, et kuhu minna. Infopunkti ümbruses kulgesid jalgsimatkamise rajad, kuhu ma alguses ka läksin, aga siis sain ikka aru, et keda ma lollitan ... ma ei tulnud ju sellese metsa selleks, et rahulikult mööda vaikset metsateed sõita. Otsisin üles jalgrataste jaoks tehtud rajad .. nendeni jõudmiseks tuli aga suhteliselt järsust tõusust üles minna ja selle tõusu ajal sain ma aru, et mu vorm pole ikka üldse nii hea nagu võiks olla. On mille kallal vaeva näha. Lõpuks sain päris raja peale ... alustasin vähe kergema rajaga, mis kulges sõnajalametsas mööda kallakuid, juurikad ja augud olukorda huvitavamaks tehes. Sain esimese adrenaliinilaksu kätte ja tundsin, et nüüd võib juba natuke tõsisematele radadele minna. Kusjuures selles metsas on UM vanimad grossiratta rajad. Radasid kokku 90km ulatuses ning kulgevad need kas sõnajalgade vahel, hiigelsuurte puude vahel, oru servades või metsaraie aladel. Vaated on lihtsalt imelised ja see lõhn ... seda ei saa kuidagi kirjeldada. Korduvalt pidasin kinni, et vaadet nautida ning WOW momente oli palju. Lihtsalt vaata ja imesta. Sellistel hetkedel saad aru, et loodus on ikka üks imeline asi ... kõik need mäed, orud ja metsad on lihtsalt nii võimsad. Kogu seda ilu käivad nautimas nii kohalikud kui ka turistid. Veetsin metsas kokku 6 tundi ja selle ajaga said päris mitmed inimesed tuttavaks ... ikka kohtud jälle samade inimestega kaardi juures ja arutad, et kes millise raja peal käis ja kuhu edasi. Kahe saksa poisiga kohtusime pm peale iga raja läbimist. Lõpuks kui ütlesime, et no küll me veel kohtume, siis see jäigi viimaseks korraks. Kohalikud olid aga väga lahked nõu andma, et millistele radadele minna. Nagu ma enne ka ütlesin, siis alustasin lihtsamate radadega, aga siis tahtsin ikka midagi enamat. Lõpuks olid enamus läbitud radadest keskmise raskusastmega. Oli ka hetki, kus pidin ratta seljast maha tulema, sest laskumine oli ikka liiga järsk minu jaoks. Paaril korral oleks peaaegu, et kukkunud, aga suutsin ikka püsti jääda. Adrenaliin oli aga laes. Arvan, et mu vennad oleks kõiki neid radasid vägagi nautinud :-) . Panin ka pildid üles, kus lisaks vaadetele on ka pilt kaardist, kus on ka erinevate radade nimed peal...nüüd siis rajad, mille mina läbisin: 5,3,4,17,15,16,26,40 ja 32. Nimed võite kaardi pealt ise järgi vaadata. Kuna energiat sai ohtralt kulutatud, siis kulusid kaasa võetud banaanid ja võileivad igati ära ja tegin paar väikest piknikut. Õnneks ei pidanud ma tagasi kiirustama ja sain rahulikult olukorda nautida. Ainukesed häirivad nüansid olid õlitamata ratas, mis pidevalt krigises, aga seda ma lõpuks eirasin ning teiseks kehv sildistamine kogu pargis. Ma polnud ainuke, kellel oli raskusi arusaamisega, et kus nüüd mingi rada jätkud ja kus algab teine. Infopunktis rääkisin ka selle jutu ära ja ütlesin, et jube tülikas on kui pead pidevalt ratta seljast maha tulema ja uurima, et kas sa saad otse edasi kihutada või pead ära keerama. No silte lihtsalt pole. Väidetavalt liigne sildistamine on kohalikele nagu visuaalne reostus ja sellepärast pole ka silte piisavalt. Võta nüüd kinni siis, et kumb on parem. Aga kuni suu on peas ja küsida oskad, siis ära ei eksi, sest inimesi radadel ikka on ja kõik on valmis üksteist aitama. Hoolimata kehvast sildistusest ja krigisevast rattast nautisin ma seda päeva 150 %. Super päev lihtsalt ... peale väsitavaid grossiradasid jalutasin veel natuke niisama metsas ja jõudsin lõpuks koju kuskil kella 6 ajal. Olin viimse rakuni väsinud ja tagu ik valutas jubedasti. Sain õnneks enne töötegemist veel kerge une teha.
Pean ütlema, et see oli üks mu UM perioodi ägedamaid päevi. Kui see rattarent vaid nii kallis poleks, siis läheks sinna uuesti. Üllataval kombel ei valuta jalad ega käed:-) .
No comments:
Post a Comment