Algul tõotas tulla vaikne ja rahulik päev ... netis töökuulutusi vaadata ja sugulaste juuri taga ajada. Siis aga paar kõnet ja mulle oli korraldatud raftingu sõit siin samas Rotorua lähedal. Ettvõte River Rats on kohalik firma, kelle töötajaid Rose tunneb ja tänu sellele ma ka kohe tänaseks endale paadis koha sain. Lisaks raftingule korraldavad nad ka muid veematkasid erinevate alustega. Mina aga suundusin Kaituna jõele, mis kuulub mingis kategoorias 5. klassi ... ühesõnaga kõva sõna. Pealegi on sellel jõel maailma kõige kõrgem kosk, mida sellisel viisil turistid läbida saavad (pole nüüd enda tõlkes küll päris kindel, aga inglise keeles on see nii : highest commercially rafted waterfalls in the world) . Koguni 7 meetrit :-) . Aga nagu ikka, siis kõigest algusest peale. Taaskord korjas mikrobuss kõik osalejad linnast peale ja suundusime linnast välja, kus jõerottide baas asub. Kõik osalejad pidid läbi lugema ranged reeglid, et mis võib juhtuda ja mis on sinu ja firma õigused ja kohustused vigastuste puhul jms. Signatuur alla ja tagasiteed enam ei olnud. Seejärel suunati meid hoovi, kus saime varustuse ... galipso, päästevest, kiiver ja spetsiaalsed sussid. Galipso selga saamine oli suhteliselt raske ja selles kõndimine veelgi ebamugavam ... küll aga oli sellega jõel hea ja mugav. Sussid jalga, vest selga ja kiiver korralikult pähe ... olime peaaegu valmid. Kõigil olid suhteliselt ärevad näod peas ... mina isiklikult olin ärevil ja natuke hirmul....no ikka 7 meetrit laskumist kosest ... say whaaaaat. Viimase asjana haarasime endale mõlad ja suundusime bussi, et jõe äärde sõita. Bussisõidu ajal rääkis üks töötajatest meile kõige olulisema jutu ... mis teha siis kui keegi peaks paadist välja kukkuma ja mis saab siis kui me 7 meetrit küll laskume, aga paat tagurpidi läheb. Olgem ausad...kõike seda kuulates tuli mul kerge hirm peale. Aga ainult kerge .... ärevus oli suurem :-) . Näha oli kuidas kõigi näod olid küll naerul ... kerge närvilise alatooniga. Kohale jõudes moodustati kogu seltskonnast kaks gruppi. Minu paadis oli lisaks minule kolm poissi, üks kohalik tüdruk, kes suveperioodil jõerottidega töötab ja siis meie paadi juht. Kohe alguses tundus, et meie paadis sujub asi ladusalt. Teises paadis aga oli juht ja kolm paarikest :-) nende paadi kulgemise tegi natuke aeglasemaks ja keerulisemaks asjaolu, et neil oli üks tüdruk, kes ei saanud inglise keelest üldse aru ja ta kaaslane pidi kõike tõlkima. Tõlkimistööd oli tal aga palju, sest juhiseid oli palju ja käsklusi tuli terve sõidu ajal. Grupid moodustatud ja paatidesse sätitud (ma sain olla üksinda kõige ees..juhuuuu ) saime hakata esimesi harjutusi tegema. Enne kui kurvid ja laskumised algasid proovisime läbi kõigi käskluste täitmise ... edasi sõudmine, tagasi sõudmine, kinni hoidmine, paadi põhja istumine (koskedest laskumisel) ja selat ülestulek. Veelkord räägiti läbi, et mida peab tegema, kui sa ise või keegi teine paadist välja kukub. Pulls tõusis iga hetkega.
Alustasime järsemate kurvidega ning siis esimene 2 meetrine kosk ... juba see oli vahva. Kuna meie paat oli esimene, siis saime alla jõudes vaadata teise paadi laskumisi...elamus omaette. Edasi tuli kaks 4 meetrist laskumist suhteliselt järjestikku ning siis veel üks millest tulime tagurpidi alla. Ja siis ... 7 meetrit laskumist ... edasi sõuda, paadi põhja istuda ja siis vee alla. Nina ja suu olid vett täis, rääkimata kõigest muust. Tulime aga ilusti pinnale ja kõik olid paadis ... SUPER lihtsalt. No mega tunne. See kuidas seest õõnsaks läheb ja sa seal paadi põhjas istudes hinge kinni hoiad. Kokkupuude veega, vee alla minek ja siis kui sealt välja tuled ... rõõmuhõisetega ei hoidnud keegi tagasi :-) . Saime ka teise paadi laskumist vaadata. Edasi kulgesime rahulikumalt ... paar väikest laskumist veel ja nende vahel ümbritseva looduse nautimine. Lõpetuseks tulime ühest väikesest kosest alla ja viimaseks meelelahutuseks tegime nösurfamist, mis tähendas siis seda, et sõitsime paadiga kose suunas tagasi ja kaks esimest põlvitasid paadis ning hoidsid esimestest köitest kinni. Seejärel suunas paadi juht meid otse kose suunas ja paadi nina läks vee alla ... nina ja suu kõik vett täis ... ühel hetkel olin sunnitud pea ära keerama, sest õhku ei olnud kuidagi ... veider :-) . Ja siis veel paar korda :-) . Seejärel vahetuse ja siis oligi meie 1,8 km raftigut tehtud. Ma läheks sinna veel ja veel. Huvitav millised on raftingu võimalused Eestis? Kindlasti tuleb järgi proovida.
Tagasi baasi sõites olid kõik läbimärjad, aga väga rahulolevad. Vahetasime riided ära ning tänu saabuvale soojusele ei hakkanud kordagi külm. Kuivadena vaatasime koos pilte, mida üks töötajatest oli teinud. Jõe ääres kulges rada, mida mööda ta jalutas ja sobivates kohtades meist pilte tegi. Naerda sai kõvasti, sest pilte sai kõvasti suurendatud ja näoilmed olid megad. Kõik said endale osta plaadi kõigi piltidega ... plaadi hinnaks siis 45 $. Ma aga kasutasin juhust ja küsisin, et kuna ma olen siin oma töökoha kaudu atraktsiooni uurimas, et kas plaat on ka selle sees...oo minu üllatust, kui saingi plaadi niisama :-) . No tuleb lihtsalt küsida :-) .
Terve tee kui tagasi sõitsime oli naeratus näol ja tunne ikka veel ärev ... teistele hostelis sellest rääkides vehkisin kätega ja ikka ei suutnud kogu emotsiooni edasi anda :D. Lihtsalt super.
Taaskord üks ülimalt tore päev.
Just nüüd kui hakkan inimestega ära harjuma, siis hakkan edasi liikuma. Täna ostan ära bussipileti tulevaks teisipäevaks liinile Rotorua - Hastings. Olen alguses paar ööd ühe kohaliku ämmaemanda juures ja siis saan kokku Isabelliga, kellega Taurangas koos aega veetsime. Plaanime koos tööd otsida ja Napieri avastada. Ootan juba seda kokkusaamist :-)
No comments:
Post a Comment