Jean mainis matusele minekut mulle tegelikult juba teisipäeva õhtul kui ma jõudsin. Lahkunu oli tema sõbranna poeg. Noor inimene ... 40ndates mees, kes suri südamerabandusse. Mul oli suur au ja ainulaadne kogemus osa saada matusetseremooniast maoori külas. Küla ise oli umbes 100 km Hastingsist lõuna poole ... seega algas minu ja Jeani päev küllalt varakult. Kõigepealt kodus korralik hommikusöök, siis linnast läbi ja seejärel juba Porangahau küla poole, kus matus toimus. Minu tunded olid muidugi segased ... ma enamjaolt ei oska sellistes kohtades kuidagi olla ja ma hakkan nutma, kui näen kasvõi kedagi teist nutmas. Proovisin ennast juba eelneval õhtul kuidagi emotsionaalselt valmis sättida ja seetõttu oli ka uni kuidagi kehva. Väga palju erinevaid mõtteid ... seoses surmaga üleüldse ... vanaema lahkumine eelmisel aastal ja vanavanaisa haua külastamine siin. Ühel hetkel aga tundis, et olen emotsionaalselt selleks valmis. Tee sinna, nagu UM'l ikka, oli ilus. Kõik need istandused teede ääres ja mäed. Saime Jeaniga maast ja ilmast rääkida terve tee.
Jõudsime kohale täpselt õigel ajal, tseremoonia hakkas pihta kell 11. Kuna maooridel on komme lahkunuga väga tihedalt koos olla vahetult peale surma, siis oli rahvast palju. Neil on nimelt komme, et kui inimene on surnud, siis lähedased pereliikmed pesevad keha puhtaks ja panevad riidesse ning järgnevad 3-7 päeva ollakse koos lahkunuga maooride kogunemismajas. Kogu kompleksi nimi on marae ja kogunemismaja nimi on wharenui. Wharenui kujutab ennast majakest, millel on lahtine eesruum, mis on ohtrate puunikerduste ja kujukestega kaunistatud ja see on ka koht, kus oli kirst ja ümber selle kogu lähedane suguvõsa ja perekond. Eesruumist edasi läheb uks suurds siseruumi, kus siis veedetakse päevad koos lahkunuga. Kogu perekond toimetab ja magab seal koos peale lahkunu surma ning enne matuseid. Olenevalt perekonnast võib see aeg olla siis 3-7 päeva ... mõndadel vist isegi rohkem. Alguses tundus mulle ehmatav komme, aga samas tundub see väga mõistlik ja hea. Nii saad sa lahkunuga veel aega koos veeta ja korralikult hüvasti jätta ... saad rahulikult leinata ja olla pikalt koos oma lähedastega. Ei mingit meeletut kiirustamist nagu meil kombeks. Rahvast oli kokkuvõttes suhteliselt palju ( kuskil 80 ringis, ma arvan) ja kui kirst ja perekond olid wharenuis siis ülejäänud rahvas oli selle ees varjualuste all. Tseremooniat viis läbi kohalik maoori naine. Esiteks kõne maoori keeles tema poolt. Sellele järgnesid lühikesed sõnavõtud lahkunu õe poolt ja seejärel said soovijad sõna võtta. Paar kõnet maoori keeles ja paar inglise keeles. Kõik oli väga lihtne ja südamlik ... ei mingit peenutsemist. Tore oli see, et meenutati ka lõbusaid hetki ja naerdi. Kuulates neid kõnesid ja vaadates lapsi, kes isata jäid ... ei jäänud minu silmad ka kuivaks. Kurb oli...nagu matustel ikka. Kui kõned olid peetud, siis oli aeg kirst lähedal asuvasse surnuaeda viia. Enne kui kirst marae alast välja viidi tegid kohalikud mehed haka ehk siis maooride tantsu, mis on mõeldud sellel puhul pahade vaimude eemale peletamiseks. Selles hakas osalesid nii noored kui vanad. Väga muljetavaldav igatahes. Kirst asetati seejärel autosse ja sõideti surnuaeda ... ülejäänud rahvad jalutas auto järel. Seejärel oli kirstu asetamine hauda ja mulla asetamine. Inimesed tundsid ennast väga vabalt ... mõned pidasid veel lühikese kõne lahkunuga enne peotäie mulla viskamist, mõned laulsid. Kõik võtsid vabalt ... inimesed istusid surnuaias maas ja lapsed jooksid ringi. Nii peakski see asi olema, mitte nii formaalselt nagu meil kombeks. Kui surnuaias oli asi läbi saanud, siis suundus enamus rahvast tagasi marae juurde, kus kõik said osa maooride traditsioonilisest söömaajast ehk hangi. Pidime söömaaega küll tunnikese ootama, aga see aeg sai ilusti täidetud jutustamisega. Viimase asjana veel enne hangit kogunes osa rahvast wharenui juurde, kus perekond sai kõiki tänada ja seejärel oli meilegi tuttav perekonnale kaastunde avaldamine. Kallistused ja põsemusid kõigile pereliikmetele...ja perekonnad on maooridel suured. Sain au ka sellest osa võtta. Pean ütlema, et ma alguses kartsin küll, et mind ei soovita sinna, aga ma ei tundnud ennast kordagi kuidagi üleliigsena seal. Hoidsin tagasihoidlikult tagaplaanile, aga Jeani läheduses olles sain ikka kõigele suhteliselt lähedale. Jean aitas muide kõik lahkunu lapsed vastu võtta ning tunneb lahkunu ema väga hästi. Jean tutvustas mind ka väga paljudele inimestele ... sõbralikud kallistused ja liiga palju uusi ja keerulisi nimesid. Lõpuks kutsuti kõik hangist osa saama. Toit oli nagu ikka väga hea. Mereannid jms. Lõpuks jätsime teistega hüvasti j suundusime tagasi Hastingsisse. Tee tagasi koju oli vaiksem ... olime mõlemad suhteliselt väsinud tervest päevast ja suundusime kõik suhteliselt kiirelt magama ära.
Olen Jeanile väga tänulik, et ta mind sinna kaasa võttis ... ainulaadne kogemus. Proovisin teile võimalikult hästi seda kõike edasi anda ... saite ilmselt mingigi ülevaate :-) .
No comments:
Post a Comment