Sain veel viimase päeva Rotoruas rahulikult veeta, buss väljus alles poole 6 ajal õhtul. Kasutasin ilusat ilma ja käisin veel järve ääres raamatut lugemas. Ühel hetkel aga läks võimatult palavaks ja jahe hostelituba tundus parim lahendus. Sain rahulikult logeleda. Kuna ma aga asjade pakkimise peale ei tahtnud üldse mõelda, siis suundusin Rashmikaga kööki teed jooma ... tahtsin ise tema valvsa pilgu all chai tegemist proovida. Tee joodud ja india maiustused kõrvale ... mmmm. Rashmika pidi linna asju ajama minema ja ma endiselt ei tahtnud asjade pakkimise peale mõelda ... otsustasin veel ühe lõunase tee kasuks .. seekord Jasminega. Hoopis teine tee ja hoopis teised jutud. Muidugi leiad inimestega hea klapi alles siis kui pead lahkuma hakkama. Tegime veel kerge lõuna ja ajasime Rosega juttu ... sain tema käest sovituskirja, mida saan järgmistele tööandjatele anda kui on vaja. Mu esimene soovituskiri ja väga hea :-) .
Lõpuks sain aga asjad pakitud ja suundusin bussi peale. Linnast välja sõites rääkis bussijuht pikalt sellest, et mis ja kuidas toimuma hakkab. Kuna kuhu jõuame ja no muu tavaline jutt. Siis aga hakkas ta rääkima sellest, et mis teha siis kui me avarii teeme...mida helli. Minu jaoks esimene kord kuulda sellist asja bussisõidul. Mida teha, kui bussijuht ei saa enam ust avada, mida teha kui on vaja akende kaudu väljuda jnejne. Veider tundus alguses. Kui aga olime juba mägedes, siis sain aru, et miks seda juttu vaja oli. Enamus teest oli väga mägine ja rohkete kurvidega. Teekond kulges Rotoruast Tauposse ja sealt edasi läbi Napieri Hastingsisse. Sõit kestis minu jaoks kuskil 3 tundi ... olin küll väsinud, aga magada ei saanud, sest pidin terve aja aknast välja vaatama ... vaated olid lihtsalt imelised. Bussijuhi valitud kiirus oli minu arvates küll liialt suur, aga polnud nagu midagi teha ka sellega. Kuulasin muusikat ja nautisin vaateid. Ilmselgelt oli nii mõnigi autojuht vaadet nautima jäänud ... nägin ühte autot kuristikus. Kui kellelgi aega on, siis vaadake internetis kaardi pealt täpset teekonda ja ehk saate aru, millest ma räägin.
Lisaks ilusale teekonnale oli ka õhtune Napier imeilus ... juba puhtalt linnast läbisõidu järel võin öelda, et mulle see linn meeldib. Lõpuks jõudsin Hastingsisse ja Jean oli juba autoga vastas. Jean on siis üks järgmine lahke ämmaemand, kes lahkelt mulle oma kodu paarika ööks pakub. Ta elab oma perega Hastingist natukese väljas. Rahulik piirkond, kus neil on suursuur maja basseini ja suure aiaga. Minu esimene maoori pere, kelle juures olin :-) . Kohtusin ka Jeani abikaasa Joega. Väga toredad ja abivalmid inimesed. Sain kerge õhtusöögi ja nautisime õhtut. Rääkisin neile oma plaanidest ja kui Jean kuulis, et ma otsin istanduses tööd, siis ta ütles, et järgmisel hommikul saame ühest istandusest ja hostelist läbi sõita ja asja uurida. Sellest aga hiljem. Aga Jeani perekond ... ta ise on ämmaemand, kes töötab kliinikus ja kellel on nö oma nimekiri naistest, keda ta sünnitusel aitab...kas siis kodus või sünnitusmajas. Lisaks on tal ka lastehoid Hastingsis. Joe, tema abikaasa, on aga varem mingit väga tasuvat tööd teinud ja naudib hetkel kõige selle tegemist, mille järgi aga tahtmine on. Hetkel tegeleb peamiselt perekonna kinnisvaraga. Neil on mitmeid erinevaid maju lähipiirkonnas, mida nad välja üürivad. Kõik suured ja uhked majad. Neil on 3 tütart, kellest kõige vanem 35 ja kõige noorem 25. Mitu lapselast ka juba. Suur perekond juba :-) .
Sain magada veel omaette toas ... mõnus.
No comments:
Post a Comment