Kolmapäev ehk kuidas ma mudavannis käisin

Koha nimi oli täpsemalt Hells Gate ning asub see Rotorua linnast natuke väljas. Maaala, kus kogu mürgel käib on maooride oma ning ühe nö hõimu valduses. Nad on aga lahkelt andnud selle teistele hallata ... muidugi on selle taga kindlad kokkulepped, et mida tohib teha ja mida mitte. Neid kokkuleppeid tänapäeval enamjaolt ikka austatakse. Tundub, et suhted maooride ja eurooplaste vahel hakkavad iga aastaga paranema.

Minu broneeritud ettevõtmine sisaldas endas giidiga ekskursiooni aurukatelde vahel ja seejärel mudavanni. Ekskursiooni viis läbi üks väga muheda jutuga Ray, kellel oli terav huumorimeel ja kes teadis mida räägib. Grupis oli meid 7 niiet parasjagu. Jalutuskäik oli kuskil tunnike pikk ja selle ajaga nägime ikka palju. Wow momente oli taaskord palju nagu siin teiselpool maakera ikka. Palju erinevaid nö basseine, mis on täis keevat vett. Kõik need väikesed veekogud on täiesti omaette ning nende sisud ei puutu kunagi kokku. Näiteks olid väga lähestikku kaks lompi...ühes neist oli nii kõrge temperatuur ning happelisuse tase nii kõrge, et kui sinna laip visata, siis kolme päeva pärast ei oleks sellest midagi alles. Tõeline maffiameeste unistus, arvas Ray. Selle happevanni kõrval oli aga üks nende kõige puhtama veega lompidest. Ühes saad kohe surma, aga teisest võid endale tee jaoks juba keenud vett võtta. Need kaks olid nii lähestikku, et Ray nägi kurja vaeva, et meile selgeks teha, et need kaks ei segune mitte kuidagi. Temperatuur nendest nö lompides varieerus 40 ja 120 kraadi vahel. Kõige kuumemad olid mudaaugud, kust võis pidevalt kuulda häält nagu mannapuder keeks. Musta muda lendas ja lähedale väga nagu ei tahtnudki minna. Küll aga saime sisse piiluda ühte väiksesse vulkaanikesse, kus samuti must muda sees kees. Ühel hetkel andis Ray meile kõigile kätte valget savi, mis oli nagu savi ikka. Kui seda aga käte vahel hõõruda, sis muutus see mõnusalt vedelaks ning kogu meie grupp sai kätele mõnusa noorendava ravi :-) . Nende valge savi on eriti kõrgelt hinnatud. Sellel on nahka parandav toime, mis aitab ravida väikseid haavasid ning ühtlustab naha pinda. Tahaks olla Ray asemel, kes saab seda iga päev endale näkku määrida...oo seda pehmet nahka mis mul siis oleks. Nagu ma aru sain, siis nad seda savi kosmeetikafirmadele ei müü vaid teevad ise tooteid ning annavad seda kohalikele haiglatele, kes seda raviks kasutavad. Pärast saime ka halli savi oma käte peal proovida...võtsime seda ühest nö lombist, kus nad seda mudavannide tarbeks korjamas käivad. See savi oli nii siidine ja pehme...ei mingeid tükke. Raske on seda kirjeldada isegi.

Ray rääkis veel lugusid, kuidas mõned inimesed lihtsalt ei kuula ja arvavad, ert on ok minna rajalt kõrvale ja mõnele lombile nii lähedale kui saab .. mitmed on saanud nii lähedale, et on ka sisse kukkunud. Peale seda tuleb muidugi tükk aega haiglas olla ja oma tegude üle järele mõelda. Inimesi on ikka igasuguseid. Ega Ray ise ka just kõige ettevaatlikum pole olnud. Ühel korral sai uudishimu temast ka võitu ja peale paari sammu tegemist vajus ta rinnuni mida sisse, mille temperatuur oli seal kuskil 60 kraadi ringis. Näitas meilegi seda auku, mis oli tema tekitatud.

Peale jalutuskäiku oli võimalus ka puuklotsikese peale midagi graveerida, aga selle osa jätsin ma vahele. Suundusin otse mudavanni. Kuna väljas oli suhteliselt jahe tuul, siis see umbes 40 kraadi ringis olev vesi oli eriti mõnus. Kogu protseduur algas sellega, et mind suunati omaette välivanni, mille põhjas oli muda ning ülejäänud vesi. Sain seal 20 minutit lebotada ja ennast igatpidi mudaga kokku mäkerdada. Töötajad käisin pidevalt inimesi kontrollimas, et kas kõik on ikka korras ja väga täpselt jälgiti, et keegi üle 20 minuti mudavannis ei oleks. Eks kogu see kuumus hakkab ühel hetkel organismile ka. Seejärel tuli minna korraks jääkülma vee alla, et suurema muda naha pealt maha saaks. Siis aga lubati jälle sooja basseini. Küll ilma mudata, aga seal sai mõnuleda täitsa pikalt. Lõpuks tuli päike ka välja ning Ray tuli meid basseini äärde oma juttudega lõbustama. Klienditeenindus on siin ikka klass omaette...soe ja sõbralik mitte külm ja ülimalt püütud kõrgklassi teenindus. Kuna aga ma tegelikult suur vanni sõber ikkagi ei ole, siis istusin viimases basseinis kuskil 25 minti ehk ja siis riidesse. Sain veel natuke ringi vaadata ja siis tuligi buss meie grupile juba järgi. Siin on enamjaolt mingi paketi hinna sees ka klientide sõidutamine nii sihtkohta kui tagasi. Täiesti tavaline on see, et inimesed korjatakse nende majutusasutustest peale ja viiakse sinna ka tagasi. Super lahendus. Pluss bussisõidud on siin hoopis teistsugused kui Euroopas.

Koju jõudes olin ma aga nii lõõgastunud ja näljane, et tegin endale kiire lõuna/õhtusöögi ja seejärel tunnine uinak. Muide kogu põrguväravate külastus võttis aega kuskil 4 tundi. Sain parasjagu magada enne kui hakkasin tööd tegema.

Pean ütlema, et meeste pesuruume ja wc'd koristada on ikka hoopis midagi muud kui naiste oma. Mina ei tea, kas osad mehed jäävad urineerimise ajal magama või kuidas on nii raske see sihtimine. Müstika. Muidu koristamine nagu koristamine ikka. Mina teen oma osa, Rose on väga rahul ja mina saan lisaks majutusele ka internetti, tasuta meelelahutust ja toreda seltskonna :-)  kui muremõtted tööotsingu pärast koguaeg ei kummitaks, siis oleks olukord lausa 5+. Aga see on ju tegelikult kõik minu enda teha, eks. Vähem muretsemist, rohkem tegutsemist.

Kuna hetkel mingit väljas jalutamise isu polegi nagu, siis pühendan mingi aja netis surfamisele...ehk leian mingi imelise lehekülje, mida ma veel näinud ei ole. Positiivsed mõtted kõigil teele nüüd ;)

Kallistan teid siit kaugelt :-)