Hommikul polnud mul veel väga mingit plaani välja mõeldud, et mis ma oma reedega peale hakkan. Ilm oli ilus ja seega pidi mingi väline tegevus olema. Mulle oli juba varem näppu jäänud Rainsbow Springsi infoleheke. Linnushow, kiivid, koduloomad jms...väline tegevus. Uurisin Rose' käest et huvitav palju need hinnad võivad ka olla seal. Selle peale aga teatas Rose, et ta pole ise ka seal käinud ja et läheme hoopis koos. See tähendas omakorda aga seda, et meil polnud piletihinda vaja teadagi...tuli vaid sinna helistada ja öelda, et me tuleme ühest kohalikust hostelist asja uurima...no et oskaks ikka paremini turistidele soovitada :-) Telefinis öeldi meile, et me teeks aga suhteliselt kärmelt, sest linnushow on algamas. Mis seal ikka, kiirelt valmis ja minekut. Läksime Rose' autoga ja mu jalad jäid kokkuvõttes kahetunnisest jalutuskäigust ilma :-) küll ma selle tasa veel kõnnin. Igatahes...jõudsime ilusti õigel ajal kohale ja show võis alata. Enne veel aga kui lindude juurde suundusime, siis pakuti meile võimalust teha koos pilti nii, et hiljem meie käte peale kiivid ja sisalikud monteeritakse...ma proovin selle kohta ka pildid üles laadida, küll siis saate aru. Aga linnushow... ütleme ausalt, et see kõik oli ikka rohkem lastele suunatud. Kui ma oleks enda raha pidanud selle eest välja käima, siis ma oleks natuke kahetsenud. Töötajate kõnemaneer oli selline üliilmekas, et endalgi hakkas piinlik. Aga ei noh, linnud oli vahvad ... lendasid üle pea ja puha. Ilmselt oleks minu jaoks huvitavam olnud kui ma poleks neid linde varem näinud, aga sarnased tiivulised lendasid Prantsuse Guajaanas pidevalt üle pea.
Meie järgmiseks atraktsiooniks osutus kerge paadisõit läbi erinevate ajastute. Kõik algas dinosaurustega, siis maoorid oma küladega ja taaskord sai näha uurte ekraanide pealt maooride tervitustantsu. Seejärel eurooplaste tulek ... metsaraie, võõrliigid jms. Tänapäeva tõi meid tagasi aga kõhust õõnsaks tegev laskumine. Laskumine oli suhteliselt järsk ja taotluslikult saime hääled lahti karjuda ja riided said märjaks pritsitud. Vahva.
Järsk naasmine tänapäeva nõudis kosutavat kohvi. Sain üle pika aja head kohvi. Ajasime juttu ja nautisime päikest. Rose'ga on meil üllatavalt sarnane maailmavaade ja arvamus asjadest. Sellest tulenevalt on ka koos veedetud aeg alati tore. Pole sellist ülemuse ja töötaja vahelist tunnet. Nagu sõbraga ajaks juttu. Aga meie hosteli elanikest kirjutan teile järgmises postituses.
Siis aga KIIVID :-) . Nende jaoks oli eraldi maja, kus alguses taaskord palju informatsiooni üleval ... kui vaid suudaks selle kõik meelde ka jätta. Õnneks on sõber internet siin abiks alati. Kellel huvi, siis trükkige aga sisse kiivi ja harige ennast. Kiivid ise aga olid eraldatud hämarasse ja vaiksesse ruumi. Nende eluviis on nimelt öine ning sellepärast ei saanud me neid ka väljas näha. Kuna ruum oli nii hämar, siis alguses ei näinud me midagi. Kui aga silmad olid harjunud, siis nägime igas kolmes nö ruumis ühte elanikku. Kasvu poolest kõige pisem magas, keskmine oli väga aktiivne ... sebis ringi ja sonkis oma pika nokaga maa seest sööki. Kõige suurem oli suure kuke mõõtu ja sebis ka ringi. No nende kehakuju on ikka väga naljakas ... jalad on lühikesed, aga suured, keha on suur ja ümmargune, pead pole nagu ollagi ja kõige tipuks pikk ja peenike nokk. No lihtsalt vaatad ja naerad :-) . Aga nad on armsad kogu selle veidruse juures. Kusjuures päris paljud kohalikud ei ole kunagi kiivit vabas looduses näinud. Rotid ja muud võõrliigid teevad nii põhjalikku tööd, et siin UM on paljupalju erinevaid kiivide päästmise programme käivitatud. Loodame, et nad ikka jätkavad.
Kuna meil aga kiiret ei olnud kuskile, siis arvas Rose, et sõidame Rotoruast välja ja läheme vaatame ühte allikat. Oehh...see oli nagu kraanivesi .. nii puhas, et ma ikka mitmel korral ahhetasin ja ohhetasin seal. Imeilus lihtsalt. Seal metsatukas jalutades tundsin ma, et mul on varsti vaja kuskile metsa minna kitmeks päevaks. Telgi ja kogu muu varustusega. Linnast eemale, lõkke kohal süüa teha ja olla lihtsalt. Nii tahaks juba. Selle väikese jalutuskäigu ajal rääkis Rose mulle natuke oma elulugu lahti ja mina rääkisin talle oma tegemistest.
Pealelõunal aga kasutasin ilma ära ja käisin veel linnas jalutamas ja pargis raamatut lugemas. Siinsed pargid lausa kutsuvad enda juurde aega veetma. Nii mõnus.
Õhtul vihastasin ennast lillaks. Oii kuidas ma ei salli, kui teiste töötegemist ei austata. Kell pool 10 peaks olema esimesel korrusel köök ja söögituba tühi, et ma saaksin kogu selle läbu ära koristada ... eile aga mõned otsustasid sellel ajal alles hakata süüa tegema. Ma läksin endalegi üllatuseks täiesti marru ... mõtlesin, et ok mina täna rohkem ei korista. Suurest vihast läksin mäkki burgerit sööma...:-) see oli natuke leevendav. Tagasi jõudes polnud ikka plats puhas ja ma otsustasin ikkagi tegutsema hakata. Loopisin lappe ja kasutasin võimalust, et keegi ei saa eesti keelest aru ... vandusin ja ropendasin kõva häälega :-) . See oli ka abiks.
PS: pildid on ka nüüd üleval ;)
No comments:
Post a Comment