Teisipäev oli nagu esmaspäev

Seda selle sinises tähenduses.

Aga kõigepealt ikka toredatest asjadest. Kuna uni läks varakult ära, siis läksin kööki .. selles ühisköögis on hea olla varakult...siis on vaikne ja rahulik. Korraliku kohvi saamiseks läksime Isabelliga starbucksi. Jõime kohvi ja pidasime plaani, et kuidas Mountile minna. Mount Maunganui on siin Taurangas asuv mägi (kõrgus oli 232 m kui ma ei eksi). Ilm oli ilus, aga tuuline ja otsustasime ikka bussiga minna. Bussid on siin muide väga korralikud, puhtad ja liinid on lihtsalt jälgitavad. Astud bussi, ütled peatuse nime ja maksad raha .. ei pea enne mingi masina ees pead murdma, et mis pilet tuleks osta. Igatahes vahemaa hostelist mäeni on kuskil 10km. Aga see mägi ... imeline .. juba see kõndimine sinna üles oli väga ilus. Raske, aga ilus. Tee oli suht järsk ja kaetud peene kruusaga. Ettreruttavalt võin öelda, et allatulek oli kordades keerulisem. Kokku võttis meil üles minek aega Kuskil 45 minutit. Vahepeal oli vaja teha fotopeatusi ja puhkepeatusi. Üleval tipus veetsime ka aega ja nautisime vaadet...ainult ookean kuni silmapiirini. Tundsin, kuidas päike võtab (ja kannan ilusti päiksekreemi) aga samas oli külm tuul...selline ilm on mu huuled päris tuksi keeranud. Loodan pildid ka kuskil üles laadida, kuigi ka nendest ei saa te päris seda tunnet, mis kohapeal olles. Raske on seda isegi sõnadega edasi anda. Loodus on siin ikka imeline. Nagu ma ütlesin siis allaminek oli palju raskem. Oli inimesi, kes jooksid seal mäest üles ja alla...ei tea mis nende põlved küll tundsid. Minu põlved andsid endast küll märku kui alla jõudsime.

Otsustasime läbi käia ka ühest hostelist, milles olemisest olin mõelnud. Seda juhivad samad inimesed, kes minu praegust elamispaika. Lootsin, et saan vähe väiksemasse kohta ja ehk ka töö kohta midagi teada. Proua leti taga oli aga ülbe ja ebameldiv (ka Isabell arvas sama) ning mingit kasulikku infot ei saanud. Küll tuli välja et hostel on ikka suurem ja tööd ka ei ole. Vastik tunne jäi sisse. Läksime ja istusime hoopis randa...lihtsalt olime seal ja arutasime maailma asjade üle. Lõpuks bussi peale ja tagasi hostelisse. Ma käisin veel kärmelt rattaga ühes tööagentuuris, aga seal nad arvasid et ma peaksin vähemalt kuu aega siin ootama ja siis neil vb on mulle midagi pakkuda ... sõitku seenele kurat.

Õhtul istusime Isabelliga suures köögis ja jõudsime otsusele, et üks kosutav õlu tuleb kuskil väljas teha...siin hakkab ilge möll mingist kellast. Läksime ühte iiri pubisse ja veetsime seal vahvalt pea 2 tundi.