N-R ehk Isabelli sünnipäev ja elu hostelis

Neljapäeval sai Isabell 20. Kuna tal oli eelnevatel pävadel tujuga kehvad lood olnud, siis mõtlesin, et annan oma panuse vahvasse ja meeldejäävasse sünnipäeva. Alustuseks ostsin eelneval päeval poest ühe suure muffini ja küünlad. Kui ta hommikul meile süüa valmistas, siis õnnitlesin teda nö sünnipäevatordiga :-) . Üllatus oli suur ... ilmselgelt ei osanud ta seda oodata ja seda toredam see oli. Igatahes hommik algas juba ilusti. Nö sünnipäevatordi sõime tööl meie tavapärase kella kümnese pausi ajal ära. Maitsev maasika ja valge shokolaadi muffin. Andis kohe töötegemisse jõudu juurde. Mõtlesime, et sünnipäeva puhul võiks tekordi ka teha ju .. nii muuseas. Tegimegi...tavapärase 21 puu asemel tegime 29 puud ühe kohta. Super ... olime ise ka üllatunud. Meie järgmine palganumber on juba veelgi suurem kui esimene. Jah, saime kolmapäev õhtul oma esimese UM palga kätte ... ilusti minu kohalikul pangakontol olemas.
Peale väsitavat tööpäeva puhkasime natuke ja siis hakkasime õhtuks ettevalmistusi tegema. Ega midagi suurt ei olnudki, aga Isabell tegi porgandikooki, mis maitses imehea ja mina tegin pitsat. Pitsataigna tegemine oli peaaegu puhtalt sisetunde järgi, aga tuli täitsa ok. Muide minu ettepanek teha kanapitsat ... väga mitu inimest vaatas mind väga imelikult ... et mis mõttes kanapitsa. Siis oli omakorda minu üllatus suur, et kuidas te pole kunagi kanapitsat proovinud. Aga lõpuks tunnistas Isabell, et täitsa hea oli isegi :-) . Muide üks üllatusmoment oli veel kui I küsis mu käest, et kuidas küüslauku koorida ... say whaaaaaat :-) . Tuli välja, et tema jaoks oli esimene kord küüslauku koorima tema kahekümnendal sünnipäeval. Aga igatahes õhtu ... alustasime kahekesi pitsa söömise ja siidri joomisega. Tõsiselt hea pitsa oli ... ise ka enda üle uhke. Seejärel võtsime porgandikoogid välja ning nautisime neid meie igapäevaste kaaslastega. Lõpuks oli meil päris tore rahvusvaheline seltskond laua ümber. Prantslased, sakslased, eestlane, kanadalased ja erinevad lõuna-ameeriklased. Pikalt küll ei jauranud, sest kõik siiski tööinimesed ja ega õunapuud reedel ennast ise ei harvenda. I jäi oma sünnipäevaga väga rahule ja ütles, et see ei lähe tal kindlasti kunagi meelest :-) .

Reede oli töö poole pealt aeglane ja tuim. Polnud seda energiat, mis eelneval päeval. Aga tegime siiski oma keskmise ehk 21 puud inimese kohta. Üldse mitte paha päev. Lisaks on tööpäevad vähe huvitavamaks muutunud nüüd kui meiega koos töötab ka üks kanada tüdruk Pam meie hostelist. Saame pausid koos jutustada ja nalja saab rohkem.

Inimesed meie hostelis ... oehhh neid on nii palju. Nii muuseas võin teile öelda, et tänase päeva seisuga on siin hostelis korraga 41 sakslast. Pöörane lihtsalt. Me Pamiga arvasime, et pooled neist võiks sujuvalt kuskile mujale minna. Saksa keelt on liiga palju ümberringi. Aga näiteks meie väikses majakeses on veel inimesi Tsiilist, Argentiinast, Uruguaist, Kanadast ja vb et kuskilt veel. Nüûd aga mõned inimesed, kellega rohkem kokku puutun:
Pam - meie maja suhteliselt uus asukas võrreldes teistega. Kanadast pärit ja kasutab hetkel viimast võimalust working holiday viisat kasutada ... nimelt on sellel vanusepiir 30 eluaastat ja selle ületas ta mingi aeg tagasi. Väga tore isiksus. Temaga juba igav ei hakka. Väga kerge jutule saada ja omavaheline mõistmine on lihtne. Pean ütlema, et kui I'ga tunnen kohati sellist vanema õe tunnet, siis Pam'ga on lihtne. Mõistame üksteist lihtsalt. Alates selle nädala algusest ka meie töökaaslane.
Daniela 1 ja 2 - meie nö toakaaslased. Sõbrannad Tsiilist. Toredad ja abivalmid inimesed. Ei saa nendega küll kahjuks pikalt jutustada, sest keelebarjäär tuleb ette, aga nalja saab ikka. Vahel satume samal ajal kööki süüa tegema ja siis ikk proovime keelebarjäärist üle olla. Tüdrukud on siin pikemaks ajaks ja teenivad hetkel elatist vabrikus pakkimistööd tehes.
Demian - poiss Argentiinast. Pikkade lokkisjuustega pidevalt naeratav noormees. Kahjuks jälle keelebarjäär suur ja ei saa nii palju suhelda kui tahaks. Uurib siin kohalike istanduse toimimist ja loodab koju tagasi minnes oma istanduse rajada.
Indrek - eestlane. Saabus natuke pele meid siia hostelisse. Palju ühist pole.
Villu - eestlane. Jaaa ... meid on samas hostelis lausa kolm eestlast :-) . Rohkem reisinud ja ilma näinud inimene. Sellest tulenevalt ka rohekm ühiseid jututeemasid. Sõbralik ja alati naeratav inimene.
Renault - prantsuse noormees. Pidevalt suits näpus ja õlu või vein käes. Jutukas ja naljakas. Teda on alati tore köôgis kohata.
John - vägaväga jutukas hosteli omanik. Hoiab kõigel silma peal ... samas mitte kontrollifriigile kohaselt. Vaatab, et kõik toimiks ja aitab kõigil võimalikult kiirelt tööd leida. Alati valmis nõu andma ja abi pakkuma. Lisaks alati kontorisse minnes suudab ta sind vähemalt 10 minutit kinni hoida ... isegi kui lähed lihtsalt ütlema, et näiteks mingi asi on katki kuskil. Täna läksime näiteks ütlema, et jääme pikemaks ja maksame homme uue nädala eest raha ja lõpuks näitas ta meile pilte eelmise aasta jõuludest ja rääkis kõigest sellega seonduvast. Ütleme nii, et meie jõuludega on nüüd korras :-) . Võtame osa meie hosteli pidusöôgist ja õhtusest chillist. Kogu rahvas koguneb hoovi pikapika laua taha ja koos nauditakse ühiselt panustatud õhtusööki. Grill, salatid, magustoidud jnejne ... piltide pealt tundus, et tuleb üks suur söömine ... selle koha pealt nagu jõulud ikka. Erinevuseks see, et istume väljas, näos päevituskreem ja jalas plätud. Libistame veini ja õhtul teeme lõket :-) . Muhe või mis.

Need on põhilised inimesed ... kuna me jääme siia loodetavasti koguni kuni jaanuari lõpuni, siis saate mingi aja pärast ümbritsevate inimeste kohta uut infot :-) .

Muidu elu ilus ainult õunad muutuvad kergelt tüütuks vaikselt :-)