Laupäev ehk tahaks juba edasi liikuda

Uus aasta hakkab lähenema ja aeg hakata plaanide peale mõtlema ... ühel hetkel on vaja siit edasi liikuda ju. Minu edasine reisikaaslane on vähemalt mingiks ajaks Pam. Oleme koos edasi liikumisest korduvalt rääkinud ja meil on sarnased plaanid. Nüüd on kindel, et liigume lõuna saarele koos edasi. Täna ostsime endale lennupiletid marsruudil Wellington - Queenstown. Lendame 9. jaanuaril. Hastingsist liigume edasi aga ilmselt juba 8. Aga siinsed siselennud on odavad ... poleks uskunud. Näiteks meie marsruudil saime ühele inimesele lennupileti koos 20 kg pagasiga 85 $ eest. Sõit kestab kokku umbes poolteist tundi kõigest ja on väga normaalselt keset päeva. Kui me oleks aga bussiga läinud, siis oleks maksnud rohkem ja sõit oleks kestnud ehk kuskil 7 tunni ringis. Olgu, oleks saanud küll loodust nautida, aga teen seda siis kui Merka külla tuleb ja me auto rendime. Ei suuda juba ära oodata esiteks üldse lõuna saarele minekut ja teiseks seda kui saan lõpuks auto rentida ja sellega ringi trippida. Lõuna saarel teeb auto elu ikka väga palju paremaks.

Andsime istanduses ka Patile ja teistele teada, et me liigume varsti edasi. Tuleb välja, et liigume vist edasi isegi enne kui õunte harvendamisega valmis saame. Aga paar päeva ilma meieta pole midagi. Teistele paar päeva rohkem tööd ja rohkem raha lihtsalt. Meie töötame ilmselt viimast päeva 7. jaanuaril ... I kohta päris täpselt ei teagi.

Täna töölt ära tulles tuli meie juurde aga istanduse omanik ja uuris, et kas me ei tahaks saada koti täis maisi. Muidugi tahame. Ta oli need naabrimehe käest saanud ja värskena sügavkülma pannud. Arvasime, et kotitäis tähendab väikest kotikest ja umbes paari maisitõlvikut. Lõpuks saime aga kuskil 25 maisitõlviku ringis :-) .

Koju jõudes panime kohe paika, et neid maisitõlvikuid me üksi ära ei söö ja jagamine on tore. Niisiis sai kokku lepitud, et õhtul grillime väikese seltskonnaga koos maisi ja teeme paar õlut. P tegi veel imehea kartulisalati kõrvale ja õhtusöök võis alata. Alguses oli meid laua ümber väike seltskond ... mina, Isabell, Pam, Petr I ja Petr II, Martin I ja Martin II. Hiljem ühinesid meiega veel eestlane Indrek, saksa pois Gunnar, argentiinlased Euhenia ja Demian. Alguses vaiksena tundunud õhtusöök muutus aga järjest valjemaks. Ma olin murdepunkti ajal pere ja Kaisaga skaipimas. Lauda tagasi jõudes oli osa seltskonda eriti valjuks muutunud. Tundus nagu ma oleks paar tundi eemal olnud. Mõned nooremad olid kiirelt pudeli veini ära tarbinud ja selle mõju oli ka näha. Minule see kohalik lahja õlu aga mingit efekti peale põie täitmise ei anna. Ühel hetkel aga muutus meie jutt ja naer nii valjuks, et John tuli meid korrale kutsuma ja palus meil edasi liikuda hosteli piikonda, kus kauem üleval olijad on ok. Ega me seal kaua ei püsinud, sest diivani peal istumine tundus mõne jaoks igav ... oli vaja kerge nö piknik teha. Mis tähendas siis tegelikult lihtsalt tekkide laotamist lõkkeplatsi juurde. Kahjuks lõket teha ei saa, sest on liialt kuiv. Ühel hetkel aga tuli taas John ja ajas meid lõkkeplatsi juurest ka ära :-) . Olgem ausad, et eks me olime piisavalt valjud ka. Kõige valjemad olid ilmselt naerupahvakud, mis erinevate lugude lõpus olid. Naera sai ikka nii palju, et suunurgad ja kõhud valutasid :-) . Liikusime tagasi diivanite peale ja ajasime seal veel mingi aeg juttu.

Lõpuks kujunes vaiksest ja tavalisest õhtust ülimalt tore ja suhteid soojendav õhtu. Saime tsehhi poisid rohkem rääkima :-) See on juba suur samm edasi. Kui keelebarjääri poleks, siis oleks elu veel lihtsam.